Esimene tagasisidegi teatritööle tuleb oma “isiklikelt” kriitikutelt ehk lastelt. Leino (46) ja tema abikaasa Ave-Marleeni (41) perre kuuluvad kaks ühist last – tütar Loviise (4) ja poeg Johannes(11) – ning Leino täisealised tütred Adeele (18) ja Riin Lisett (25) varasemast abielust. Nad kõik on isale aastate jooksul olnud teatritöös nii inspiratsiooniallikaks, laste- ja noorteteemade vallas nõuandjaks kui ka esimeseks publikuks, kes ausa arvamuse välja ütleb. See on ilmselt üks põhjusi, miks Leino etendused võluvad eri vanuses publikut ning on võitnud mitmeid auhindu. Ükskõik kas vaatate NUKUs veebruaris lavale jõudnud väikelapse ja vanaisa lugu “Päris mäng”, Theatrumis etendunud kurva alatooniga, aga õpetlikku “Popit ja Huhuud” või Karlova teatri lavastust “Tähelaps”, ikka leiab sealt oma sõnumi nii noor kui ka vanem vaataja.

On öeldud, et Leinol on haruldane oskus näha maailma korraga nii väikese kui ka suure inimese silmadega ning teha sellist nukuteatrit, millel ei ole kunagi ainult üks lihtne tõlgendus, vaid kus avaneb märksa mitmekihilisem maailm.

Kui Loviise ja Johannes aitavad mõista väiksemate laste maailma, siis teatriklassis õppiva Adeelega jagatakse juba kolleegidena ühist teatrihuvi. Vanema tütre Riin Lisetiga aga ühendab akadeemiline haridus, sest isa ja tütar otsustasid kaks aastat tagasi koos magistri­õppesse astuda, küll eri erialadele. “Olin alati unistanud Tartu Ülikoolist ja nüüd saan öelda, et mu ema, mina ja mu tütar oleme selle lõpetanud.”

Millist elu elab lavastaja, kes pärast Tartu aastaid ja pingelisi magistriõpinguid lavastab ja näitleb taas NUKU teatris?

Kas 2018. aasta suvi on töiselt kiire või on ka puhkamiseks aega?

Sel suvel on mul veel Tartus palju tegemist, sest eelmistest hooaegadest on kavas “Üle linna Vinski” ja “Roosi nimi”. NUKUs valmistume sügishooajaks – juunis algasid H. C. Anderseni muinasjutu “Vari” proovid. See on monolavastus kahes versioonis: venekeelses mängib Jevgeni Moissejenko ja eestikeelses mängin ise. Augustis lähevad proovid edasi ja esietendus on 7. oktoobril. Aga mõned nädalad jäävad ka täiesti puhkuse päralt. Ja kuna meie päris kodu Tartus ootab meid, siis suve tahaks kindlasti seal veeta.

Sul on neli last. Kuidas selline suur pere suvel puhkab?

Kuna laste vanusevahe on suur ja vanematel tütardel oma tegemised, ei saagi ühisest puhkusest rääkida. Koos oleme aga kindlasti Tartu kodus ja aias. Minu jaoks on puhkuseks lösutamine ja toimetamine koduaias, et siis vahepeal lastega palli või reketit tonksida, aga kindlasti tuleb ka palju ühist rattasõitu, rannas käimist, ujumist, pöörastes kogustes jäätise ja maasikate söömist ehk kõiki neid klišeelikke suvetegevusi, millest talvel puudus on. Õigus, augustis sõidame nooremate lastega paariks päevaks Legolandi, mis on olnud juba pikka aega nende unistus.

Mille üle isana enim rõõmu tunned?

Ma ise olin põhikoolis ja gümnaasiumis üsna halb õpilane ja hilisemates õpingutes pidin kaotatud aega kõvasti tagasi tegema. Seetõttu olen kooli­asjades laste vastu nõudlikum, et nende haridustee väiksemate mõõnadega kulgeks. Ja nende huvi kooli kaudu maailma avastada teeb rõõmu.

Vanem tütar lõpetas kaks aastat tagasi Tartu Ülikooli eesti viipekeele tõlgina ja seejärel läksime temaga koos magistriõppesse. Ühiseid loenguid meil küll polnud, kuid mitmed ained ja õppejõud kattusid, nii et saime omavahel ka konspekte ja teadmisi vahetada. Sain temalt mitmelgi korral nõu küsida. Selle üle on mul väga hea meel.

Vanuselt järgmine tütar Adeele õpib Vana­linna Hariduskolleegiumi teatriklassis ja temaga on mul hoopis teised jutud, võib öelda, et erialane suhtlus. Saame koos teatris käia, vahetada nii teatrialast kirjandust kui ka teatrimõtteid. Mind rõõmustab, et teda õpetavad inimesed, kes õpetasid mind Humanitaarinstituudi teatri­õppes ja kellega olen koos Theatrumis töötanud. Inimesed, keda ma usaldan. Näen, et tütrel silm särab ja ta on õiges kohas.