Vastab Oksana Sobko, advokaadibüroo Heringson GLO vandeadvokaat

Alustuseks olgu öeldud, et lapserööv Eestis ei ole kuritegu ja politsei siin sekkuda ei saa. Tegemist on tsiviilvaidlusega. Kuid mõnedes riikides – sealhulgas mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, aga ka mõnes USA osariigis – on rahvusvaheline lapserööv kas kuritegu või väärtegu.

Elatise maksmist lapse elukoht siiski ei mõjuta. Vanemal on kohustus osaleda lapse ülalpidamises ka siis, kui laps kolib elama teise riiki.

Lapseröövist saab rääkida juhul, kui alla 16aastane laps on viidud välisriiki või hoitakse teda seal kinni ilma hooldusõigusliku vanema või asutuse nõusolekuta. Seega on seaduslikult lapsega teise riiki kolimiseks vaja: 1) kas teise vanema nõusolekut või 2) kohtumäärust, millega on muudetud teise vanema hooldusõigust.

Rahvusvahelisi lapseröövi juhtumeid reguleerib tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon, mis on allkirjastatud 25.10.1980. aastal Haagis. Eestis jõustus see 1. juulil 2001.

Konventsiooni eesmärk on: 1) kaitsta last rahvusvaheliselt tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest, 2) reguleerida õiguslikult lapse viivitamatu tagasipöördumine tema hariliku viibimiskoha riiki ja tagada vanemale õigus teda külastada, 3) ennetada olukordi, kus lapse teise riiki viimine annaks lapsega koos olevale vanemale eeliseid hooldusõiguse jagamisel.

Haagi 1980. aasta konventsiooni täiendab Euroopa Liidu riikides (välja arvatud Taani) Euroopa Nõukogu määrus ­­nr 2201/2003 ehk Brüsseli IIa määrus. Üldjoontes kattuvad ­määruses ja konventsioonis lapseröövi käsitused, kuid määruses on täpsustatud hooldusõiguse ühiselt teostamise aspekte. Selle tulemusena kujutab lapse ühest liikmesriigist teise viimine ilma asjakohase isiku nõusolekuta lapseröövi.

Vaja nõusolekut

Kui vanematel on ühine hooldusõigus, peab lapsega välisriiki kolides olema ka teise vanema nõusolek – seda põhjusel, et vältida võimalikke vaidlusi lapseröövi üle. Haagi 1980. aasta konventsiooniga pole paika pandud nõusoleku vormi (kas see peaks olema kirjalik, suuline või tegudega väljendatud). Samuti on Riigikohus 22. märtsil 2017 tehtud lahendis (nr 3-2-1-179-16) selgitanud, et vanema nõusolekule lapsega teise riiki kolimiseks (konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes) ei ole ette nähtud kindlat vorminõuet, kuid nõusolek peab siiski olema piisavalt selge ning selline, et kohtul on võimalik nõusoleku andmist kontrollida.

Vanem, kelle vastu on esitatud lapse tagastamise avaldus, peab vaidluse korral tõendama, et tal oli lapsega teise riiki kolimiseks teise vanema nõusolek. Kusjuures vanema tahe nõusoleku andmise ajal ei tohi olla eksimuse või pettuse tõttu moonutatud. Selgelt väljendatud tahte hilisem muutus ei mõjuta varem antud nõusoleku kehtivust – sel moel kaitstakse heas usus käitunud teise vanema huve, kes lapse ära viis.