Tšiu-tšahh! Tšiu-tšahh!

Viht vanaema käes tšiutas läbi kuuma saunaõhu ja tšahhas Martini seljale. Mõnus!

Martin lamas kõhuli lavalaudade kõrgemal astmel, käed külgedel, pea põsel, mille all äsja valminud kaseviht.

Oo, milline suurepärane värskete kaselehtede lõhn oli leiliruumi täitnud!

Memm seisis paar trepisammu allpool.

Tšiu-tšahh! Tšiu-tšahh! Tšiu-tšahh!

Vihahoobid ei olnud nii tugevad, et oleks valu teinud, ega ka liiga nõrgad, et poleks kerget kipitust põhjustanud.

Mõelda vaid, kõigest paari tunni eest olid nad vanaemaga jalutanud noores kaasikus ning kogunud saunaviha jaoks oksi!

“Puu latva ära kunagi lõika,” oli memm öelnud, “siis võib juhtuda, et ta sureb ära.”

“Kurb,” oli Martin vastu kostnud ja lisanud: “aga õnneks ei ulata suurte puude latvu keegi murdma.”

“Enamasti puu küll kasvatab kõrvaloksast uue ladva, aga see pole nii elujõuline,” oli vanaema vastanud.

Kuum juunipäike oli kütnud, nii et keha tuli särgist päästa. Ülekuumenemise vältimiseks oli pluus vette kastetud ja poisile pähe mässitud.

Putukad olid sumisenud, põrisenud, pinisenud ja muud moodigi -isenud. Linnud sädistanud, vidistanud, kädistanud ja muulgi moel -istanud.

Martin oli võtnud puukese alumise oksa pihku, uurinud selle lehti, aga jätnud siis äkitselt käe õhku seisma ja hüüatanud: “Vanama-vanama, siin on lepatriinu! Seda oksa ma ei lõika.”

Ta oli lasknud õrnalt oksakese sõrmede vahelt, lepa­triinu oli saanud kiikuva oksaga veidi üles-alla sõitu.

Martin oli valinud järgmise oksa ning lõiganud selle puutüve lähedalt noaga küljest. Asetanud selle teiste juurde maha ning mõõtnud okste pikkust – enam-vähem täpselt sõrmeotstest küünarnukini, nagu üks õige viht olema peab.