Üiuu-ou-uiou! Pajupill Martini huultel laulis kohe esimesel katsel. Iga lugu sel ürgsel muusikariistal oli kordumatu.

Isa istus jämedal puutüvel, pussnuga käes, ja nokitses enda oksakese kallal. Kõigepealt olid nad teinud pilli nooremale mehele – elu esimese pajupilli!

“Martin, tead mis...” lausus isa, tõstmata silmi kätetöölt. “Ma mäletan väga hästi, kui me isaga ehk siis sinu vanaisaga esimest korda pajupilli voolisime. Ma poleks toona iialgi arvanud, et nii lihtne on oma kätega teha puuoksast midagi, millega saab muusikat luua!”

Martin vaatas muusikariista oma käes, keerutas seda. Tõepoolest! Kõige raskem oli ärkamine, toast välja ja riidesse saamine, aga kui see suur töö tehtud, siis oli juba väga lihtne kenas kevadilmas isaga mööda metsarada jalutada ning õige jämedusega rohekat puutüvekest otsida.

Seejärel tuli oksajupike puu küljest lõigata, nii et ennast või teist oksa ei vigastaks.

Järgnes õige pikkuse mõõtmine, kooresse sobivate lõigete tegemine ning siis pidi noa käepidemega terve pulga läbi koputama, et koor puidu küljest lahti põruks. Nüüd polnud muud, kui mõned sälgud vesta, ning võiski pilli suule tõsta!

Iuoou-üoo-ouu!

“Kena, eks?” jätkas isa. “Kuule, mul tekkis üks selline küsimus, et kas sa tead, milliseid puupille on veel olemas?”

Martini esimene mõte läks telerist tuleva muusika­saate peale, kus tuntud lauljad esinevad. Seal tagapool on ansambel, neil kõigil on pillid. Kitarrimängijal on kitarr, aga kas see on puust? Teinekord vist ikka on.

“Kitarr,” pakkus ta.