“Teeks pildid ära, mul on täna kodukontori päev, siis saan edasi töötada,” teeb tõlkijast kaasa Epp Aareleid (37) kohe ettepaneku. Ei Epu ega Kristjani (39) päevakava ole tavaliselt selline, et saab “töölt ära minna”. Neil on kogu elu läbi põimunud ja sageli töötavad nad kodus, nagu oma tööd kirglikult armastavate inimeste elus sageli juhtub. Sestap tuleb nii töö kui pere jaoks teadlikult aega võtta. Kristjan adub seda vajadust eriti, sest annab umbes sada kontserti aastas ja enamik neist pole Eestis.

On üsna tavaline talvepäev peres, kus kasvavad väikesed lapsed. Kristjan tuleb lastehoiust, kergelt köhatav Ada (3) käekõrval. “Seal öeldi, et ta on natuke loid, äkki hakkab haigeks jääma,” märgib isa tütart riidest lahti harutades. Epp on koju toonud teises lasteaias käiva Uku (5). Nii jagavad vanemad sageli oma argitegemisi. Praegu kohtume valges pealinnakorteris, aga perel on veel teinegi koht, kus end hästi tunda – Tuhalaanes Viljandimaal. Ka seal ollakse tihti koos lastega ja ka siis on neil Epuga ära jaotatud, kes teeb vahepeal omaette tööd, kes tegeleb seni väikestega.

Hiljuti luges Kristjan läbi Valdur Mikita raamatu “Kukeseene kuulamise kunst” – ja see kunst on maailmahaardega pianistil täiesti selge. Ehk siis soomeugrilase ürgne vajadus oma maakoha järele pole talle võõras sellest hoolimata, et kümneaastaselt kolis ta vanematega Saksamaale ja täiskasvanuna elas muusikuna suurtes maailmalinnades. Kümme aastat tagasi aga tundis, et vajab kohta, kus rahulikult muusikat kirjutada. Juhtumisi tuli välja, et heade tuttavate elukoha lähedal Tuhalaanes on vaba maamaja ja sinna saab kohalikust külamajast ka klaveri tuua. Teine võimalus loomekohaks oli majake Elba saarel Itaalias... kuid Tuhalaande tõmbas tugevamalt.

Viimati viibiski Kristjan oma maakodus Riiklikule Akadeemilisele Meeskoorile kooriteost kirjutades. See oli põnev ülesanne, sest koorimuusikat ta siiani kirjutanud polnud. Pani puud ahju ja juba seeläbi häälestus eelseisvale tööle, kogus vaikselt mõtteid. Just neil päevil on meeskoor värsket kooriteost harjutamas, et see 12. aprillil Eesti muusika päevadel esmakordselt ette kanda. Et muusikapäevade motoks on tänavu püha-teema, oli oluline ka vastav tekst – sobivad igavikulised riimid leidis ta Indrek Hirve seni viimasest kogust “Ohvrikivi”.

Aprilli alguses tuleb Kristjanil välja ka uus autoriplaat rahvusvahelise trioga – lisaks klaverile saab kuulda kitarri ja trummi. Kristjani peas on see plaat küpsenud kakskümmend aastat. Välja annab selle 1969. aastal Manfred Eicheri asutatud plaadifirma ECM, kus on salvestatud pea kõik Arvo Pärdi plaadid, samuti Erkki-Sven Tüüri loomingut.

Aga see pole vist päris see plaat, mis perega autosõidul CD-mängijasse lükata?

Kristjan möönab, et üksikud lood võivad sobida ka autoga sõites, aga tõesti, mürafoon ei lase muusika dünaamilisusest osa saada ja uus CD on rohkem ikkagi kuulamise plaat. Miks mitte tervele perele. Ja kindlasti inspiratsiooniks noorele klaveriõppijale.