Ühel läinud aasta detsembrihommikul märkas Kätlin Anepaio (37), et abikaasa Indrek (38) võtab tööle minnes magamiskoti kaasa. “Ei noh, mul on hea lõuna ajal autos natuke tukastada,” lausus Indrek naise küsiva pilgu peale.

“Eks pärast Ami Aurelia (4 k) sündi jäid meil ööd natuke lünklikuks küll, Jon Jasper (2,5) äratab samuti vahel üles. Nii tuleb päeval töö juurest autos magamas käia, kui öösel und täis ei saa,” sõnab pereema lustakalt. “Selline see nelja lapse isa elu on!”

Anepaiode pere elab Harjumaal Alasniidu külas. Seda, et kõik nende neli last korraga kodus on, juhtub enamasti vaid hilja õhtul ja öösel, sest vanemad poisid Art Alber (13) ja Ron Robert (11) käivad päeval koolis, õhtul trennis. Mõlemad mängivad JK Tabasalus jalgpalli, lisaks käib Ron tantsuakadeemias tänavatantsutrennis. “Meie peres ei ole lastel muid kohustusi kui kool ja trenn – kui need kaks asja on korras, on lapsed oma rolli täitnud. Muid kodukohustusi peale oma toa korras­hoidmise neil pole,” lausub pereema Kätlin.

Selle pühapäeva varahommikul, kui meie perel külas olime, jõudsid Ron ja Art koos isaga koju suusareisilt Lõuna-Poolast. “Poisid olid trimestri nii heade tulemustega lõpetanud, et tegime neile üllatuse,” ütleb Indrek. Kolmapäeva varahommikul istus ta koos mõlema poisiga autosse, ööl vastu neljapäeva jõuti juba Poola. “Aga kui midagi saab untsu minna, siis sellel reisil see ka läks: alustuseks sõitsin enne kohalejõudmist autovelje vastu äärekivi vildakaks, siis puhus 2000 meetri kõrguse mäe peal selline tuul, et tulime pikemalt mõtlemata gondliga alla tagasi, tagatipuks meenus mulle, et kiirustades jäi tegemata nii tervisekindlustus kui ka auto kaskokindlustus. Ja vähe sellest! Teisel päeval saime trahvi, sest olime kogemata sõitnud sisse rahvuspargi keelualale,” meenutab Indrek nüüd juba naerdes seekordset äparduste rada.

Madalamatel nõlvadel sai lumelauad siiski ära proovitud ja veekeskusse jõuti ka, nii et emotsiooni said poisid kätte ning jäid kahepäevase suusapuhkusega rahule. “Pikk autosõit pole meile probleem. Kui reisime, siis ikka autoga. Pealegi, tagasisõit oli mulle justkui oma aeg, sest poisid magasid ja mina sain lõpuks oma mõtteid mõelda,” räägib Indrek.

Jalgpallipere

Pühapäeva varahommikul, kui Ron peale paaritunnist uinakut koduvoodis silmad avas, läks ta kohe vutiturniirile. Jalgpall on Anepaiode peres olnud aastaid üks kõige suuremaid-sõbralikumaid ajaröövleid. Indrek ise on olnud pea algusest peale JK Tabasalu tegemistega seotud ning viimased kolm aastat ka selle juhatuses. Kuna Artile ja Ronile jalgpall meeldis, pidas isa loomulikuks aidata omalt poolt kaasa klubile, kus poisid mängivad. “Olen alati öelnud, et 6–13aastasel lapsel ei ole vahet, mis sporti ta teeb,” ütleb Indrek. “Tema jaoks on oluline, et saaks olla koos sõpradega, et oleks endal lõbus ja oleks emale-isale meele järgi.”

Nii mööduvad Indreku ja Kätlini ning väiksemate laste nädalalõpud tihtipeale vutiväljaku ääres suurtele poistele kaasa elades. “Vanemate toetus on lastele väga oluline, turniiridel ja välisreisidel kaasas käimine on meie pere ühishobi,” räägib Kätlin.

Kaasad on isegi oma suvepuhkused sättinud jalgpallilaine järgi: suvel Pärnus toimuva Summer Cupi ajaks panevad nad hotellitoa kinni juba sügisel. Tõsi, sellest suvest plaanivad vanemad poistele kaasa elamist omavahel jagada. “Platsi ääres läheb suurem tähelepanu väiksematele, sest nemad aduvad, et tähelepanu pole mitte neil, vaid suurtel poistel,” põhjendab Indrek. Kevadel plaanib ta jalgpalliklubi juhatusest taanduda, sest ühiskondlikku tegevust on juba liigagi palju. Mees osaleb aktiivselt ka Alasniidu külaseltsi, Harku valla volikogu ja Harkujärve kooli hoolekogu tegemistes.