“Jõuluõhtu, tuleb välja, oli vale aeg!”

Ain vaatas oma naisele segaduses otsa: “Mida?”

“See, et meie laps saab pooleteiseaastaseks märtsi keskel, on justkui vale aeg!” jätkas naine.

“Mis?” ei saanud Ain ikka veel pihta.

Ta oli olnud aasta algusest vanemahüvitisel, sest naise töökoht oli võitnud unistuste hanke ja Kadri oli sellest võimalusest kinni haaranud. Ain oli lubanud oma tööandjale, et tuleb märtsi keskel tööle tagasi, kui vanemahüvitis lõpeb.

Noortel oli kõik hästi olnud. Suur armastus, terve ja rõõmus laps, laenuga, ent oma kodu, kuhu koos plaaniti lisaks Arturile veel kahte last, normaalsed töökohad... Ja nüüd niisugune jama! Kadri oli käinud sõimekohta küsimas juba mullu ning saanud teada, et nende pojal pole mingit lootust – lapsi võetavat aeda alles 1. septembrist, kui uueks õppeaastaks uus rühm tehakse. “Me oleks pidanud tegema lapse jaanipäeval, siis oleks olnud lootust,” seletas Kadri.

Ainil tõmbus kõht krampi. Ta oli küll kuulnud, et lasteaiakohtadega võib jama olla, aga nad olid ju poja järjekorda pannud, kui see oli kahenädalane. Ta ei tahtnud petta ei oma ülemust ega kogu kollektiivi. Pealegi – jäädes vaid ühe sissetulekuga, ei suudaks nad kuidagi maksta kodulaenu.

“Ta ei lähe ju kooli, mis õppeaasta...?” hakkas Ain kaasa mõtlema.

“Nii mulle öeldi,” kostis Kadri napilt.

Mis jama! Nad olid arvestanud aiakohaga, nagu seadus ette näeb. Nii Kadri kui Ain olid Arturiga käinud igasugu mänguringides ja sõprade juures, poiss nautis suhtlemist. Ja kõik pere säästud olid läinud korteriostu sissemakseks.

“Ma käisin vallas ametniku jutul,” jätkas Kadri, “seletasin meie olukorra ära, aga temagi laiutas ainult käsi ja pakkus, et ehk saame mõne erahoiuga kaubale. Soovitas väikeste lastega tuttavad läbi helistada, et äkki keegi võtab lapse hoida.”

“Hoid on sama hea...” proovis mees positiivne olla.