Sangpommiga žongleeriv lektor, trendikais spordirõivais aasanat võttev joogagrupp, seminari juhatav punases rüüs munk, kitarril riffi sõrmitsev hipimuusik, pidulised jahilaeval... Veebisaidil vahelduvad videopildid on pärit justkui teiselt planeedilt, näiteks selliselt, mille nimi on Õnn. Siis märkab silm ka teksti. Moodne haridus! Uut tüüpi ülikool, kus saad õppida oskusi, mis teevad sind elus tegelikult õnnelikuks. Ettevõtlus, juhtimine, avalik esinemine, isiklik kasv, tervis ja heaolu, armastus, lapsevanemaks olemine. Sellesse ettekannete ja töötubade ökosüsteemi on oodatud nii 8- kui 80-aastased. Vii ennast ja oma äri uuele tasemele! Selliselt kõlab kutse Mindvalley U-nimelisele enesearengukoolituse rahvusvahelisele hiidsündmusele.

Juuliks tuleb Tallinnasse kokku 800 inimest üle ilma, paljud koos peredega. Programmi rikastavad peod ja ekskursioonid, mille osas lubatakse, et võidad endale elamusi, mida jääd mäletama, ja uusi sõpru kogu eluks.

Nähtust ülesköetuna seisame fotograafiga, kapuutsid silmini, vihmasajus Tallinna kesklinnas tänavanurgal, helekollase kivimaja ukse taga. Minu mäletamist mööda tegutses ses hoones kunagi üks Eesti erakond. Nüüd võib siit leida hoopis üleilmselt eduka ettevõtmise Mindvalley loojad, perekond Lakhiani. Välisuks avaneb otse poleeritud pindadega esikusse. “Tulge kiirelt, külm saab muidu sisse,” naeratab meile punaka lakaga ­Kristina (40). Esikukapi plekitu peegelukse ees tekib mul küsimus: kuhu panna niiske jope, mis on tulnud otse mänguväljakult? “Pole hullu,” lohutab vastuvõtja ja suunab jope sektsiooni, kuhu käivad laste õueriided. “Mul endal on nädal aega jalas olnud ühed ja samad teksad, meie kohvrid läksid lennureisil kaduma.”

Naine jutustab maja lugu ja sellest, kuidas ta valis seinale pilte – klassikud kõrvuti tema enda kunstikatsetustega. Elutoa teises otsas istub hiiglasliku söögilaua taga Kristina abikaasa, Põhja-Indiast pärit Vishen (42), pilk puuritud läptoppi ja kõrvas juhtmeta kõrvaklapid. Tema hindudest vanaema ja vanaisa kolisid 40ndatel Malaisiasse, siis, kui India jagati tükkideks ja nende kodukohas sai ametlikuks usundiks islam. Seepärast möödus Visheni lapsepõlv Malaisias sindhide kogukonnas, kuhu kuulub umbes 1000 liiget. Praegu on tal kellegagi teiselpool Skype’i pooleli töine vestlus.

“Oi, ma olen ebaviisakas, joon üksi kohvi, mida ma teile pakun?” pärib Kristina ja vastused kätte saades kaob kööki. Mina jään kuulatama maja hääli. Vishen arutab midagi rutakalt inglise keeles, köögist kostab juttu laulval tämbril ja vene keeles. “See on minu Valgevenest pärit ema, hariduselt insener. Ka tema töötab Mindvalleys,” selgitab Kristina, kes on isa poolt eestlane. Otsustame teha tiiru ka ülemistel korrustel. Kolmandal istuvad kümneaastane Hayden Neo ja nelja-aastane Eve Gaya ontlikult vaibal ja ehitavad klotsidest linna. Justkui pildike kataloogist, mida kodus tavaliselt järele teha ei õnnestu.

Häll meditatsioonitoas

Tagasi alla jõudes istume klaasist diivanilaua taha. Oi, kui palju tahaks teada! Janus juurikas minus paneb vaimu valmis: ehk õnnestub ­intervjuu käigus noppida väärt nõu ka isiklikuks tarbeks?

Kuidas te Visheniga kokku saite?

Kristina: Olime tudengid, mina õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimist, Vishen programmeerimist Ameerikas Michigani ülikoolis. Tegime AIESECis (tudengi­organisatsioon – toim.) ühesugust tööd, nägime teineteist rahvus­vahelistel üritustel. Hakkasime kohtuma ja 15 aastat tagasi abiellusime. Ta ei tutvustanud mind tükk aega oma sugulastele, alguses ma ei teadnudki, et selline abielu pole tema pere jaoks normaalne. Mingil hetkel ta tädid ütlesid, et neil pole kombeks, et tüdruk pole sindhi päritolu. Kõiki šokeeris, kui kolisime Visheni vanemate juurest ära, et luua oma kodu. Kogukond arvas tükk aega, et tegime seda sellepärast, et ma ei saa ämmaga läbi.

Kuhu elama asusite?

Kristina: Esialgu New Yorki, 2003. aastal. Aga kuna mingil hetkel pandi Vishen islamihirmus jälgimis­listi, pidi ta iga kuu tagant end politseis näitamas käima. Koheldi kui kurja­tegijat. Oma äri alustades sai selgeks, et mõistlikum on kolida Malaisiasse.

Mõlemad lapsed on sündinud Pelgulinnas. Tulin siia, sest usaldan Euroopa seadusi ja meditsiini rohkem. Malaisias on nii, et lähed sünnitama ja kuuled kohe: “Ah, kardad valu? Teeme keisri, pole vaja kannatada!” Siin on spartalikum lähenemine, ei pakuta alustuseks valuvaigistit. Ma ei kasutanud sünnitustel ühtegi rohtu. Lastel on Malaisia kõrval Eesti kodakondsus ja kui peaksime valima, jätaks Eesti oma.

Kuidas enesearenguteemadeni jõudsite?

Kristina: Visheni huvitasid need teemad juba 14-aastaselt. Lõime Mindvalley koos. Alguses mõtlesin, et abikaasad ei tohi koos töötada, arvasin, et pean olema riigiametnik või tegutsema heategevus­organisatsioonis. Tegin Edinburghis magistri, pärast seda töötasin Oxfordis Oxfami heaks, mis on vaesuse vastu võitlev organisatsioon. Aga siis jäin lapseootele, sündis Hayden. Malaisiasse naastes sain aru, et kui mu laps läheb seal kooli, peab see ka minu koduks saama. Et on parem armastada paika, kus elan. Haydeni kõrvalt jõudsin veel ÜRO-s põgenikega töötada, kuni jõudsin tagasi Mindvalleysse. Kui Eve oli neljakuune, võtsin lapsehoidja USA-sse kaasa ja läksin suurele lavale ettekannet tegema. Töö juures panime meditatsioonituppa beebivoodi, kus Eve sai magada. Kui oli vaja lapsele rinda anda, tegime koosolekus pausi.