Lähiajal on kehalise kasvatuse tunde ootamas suured muudatused. Ainekava kujundatakse viie valdkonna põhiseks liikumisõpetuseks. Need valdkonnad on: liikumisoskusedkehalised võimed ja vormisolekkehaline aktiivsusliikumine ja kultuur ning vaimne ja kehaline tasakaal. Valdkondade eesmärke täidetakse vabalt valitud spordialade ja tegevustega. Varasemast veel suuremat rõhku pannakse ujumisoskusele – nüüdsest toetab riik omavalitsusi ujumisõpetuse korraldamiseks 1,23 miljoni euroga aastas. Varasemast viis korda suurema summaga.

Kuigi uus ainekava on kütnud palju kirgi ja saanud ka hukkamõistu, siis Võru kesklinna kooli kehalise kasvatuse õpetaja Terje Piirmann (37) sõnab kohe: “Minule isiklikult see meeldib. Iga uuendus on hea!”

Eriti meeldib talle, et ujumistunde planeeritakse varasemast umbes poole rohkem – 40. “Ujumisoskus on ainuke eluks vajalik oskus. Mitte midagi ei juhtu, kui sa korvpalli korvi ei viska, aga kui sillalt vette kukud ja ujuda ei oska, siis lihtsalt upud ära,” tõdeb Piirmann. Õpetaja kiidab uut ainekava ka selle pärast, et tunnis saab kõikvõimalikke spordialasid tutvustada ja proovida. “Äkki keegi leiab endale midagi, mida harrastada – näiteks sulgpalli või disc golfi. Eks igas klassis on neid, kes tahaks “lihtsalt jalutada” ja end mitte higiseks ajada. Olen leidnud mooduse, kuidas nad liikuma saada – pidev kiitus ja tunnustus. Ja see aitab!” on õpetaja rõõmus.

“Arvan, et lastele uus ainekava meeldib. Eriti neile, kes pole spordiga nii sina peal – ei pea enam nii palju pingutama. Samas võimekatel kaob eduelamus võibolla ära: hüppad meetri kaugemale, aga hinne on sama.”

Sportlik pere

Teine eesootav suur muudatus kehalises kasvatuses ongi hindamine. Enam ei rakendata normipõhist, vaid individuaalset, isikliku arengu skaalal hindamist. “Mina isiklikult hindan juba ammu iga õpilase individuaalset arengut. Ma ei kasuta ühtegi normi ega normatiivi. Iga õpilane saab hinde või arvestuse vastavalt võimetele. Kui ta hüppab kaugust kevadel kasvõi ühe sentimeetri rohkem, siis on tal ju areng toimunud. Tänu sellele õpilased ikka veel pingutavad,” arvab Terje.

Kuna igaühe arengu hindamine peaks toimuma suuresti koostöös õpilasega, tekitab see õpetajale tööd juurde. “Küsida igalt lapselt individuaalselt, mida ta arengu heaks tegi, on suures koolis keeruline: klassid on suured ja õpilasi palju. Tund kestab ju ainult 45 minutit! Õpetajale tähendab see tublisti lisatööd. Asi toimiks ehk siis, kui teha poolaastas korra õpilasega selline vestlus.”

Kahe poja, Larsi (12) ja Harryse (8) ema on ka lapse­vanemana tulevaste muutustega rahul, sest poisid on aktiivsed ja armastavad liikumist. “Meie pere on väga sportlik!” kiidab Terje, kes on ise lapsest saadik murdmaasuusa­tamisega tegelenud. “Käin suusavõistlustel ja maratonidel. Kevad, suvi ja sügis mööduvad joostes, ujudes ja rullsuuskade­ga sõites. Minu elustiil on sport! Ma ei oska ja ei saa ilma selleta.”

Pere käib igal kevadel Norras või Alpides mäesuusatamas. “See on meie pere iga-aastane kvaliteetaeg, kus oleme hommikust õhtuni koos ja naudime aktiivset liikumist. Lisaks käime jooksmas, jalgrattaga sõitmas ja ujumas. Eriti naudin aga võistlustel poegadele kaasaelamist,” räägib ema. Noorem poeg Harrys tegeleb kergejõustikuga, vanem poeg Lars käis kuni kolmanda klassini kergejõustikutrennis, nüüd tegeleb aga murdmaasuusatamisega ja võistleb ka laskesuusatamises.

Õpetaja arvates mõjutabki lapse suhtumist paljugi just vanemate eeskuju. “Soovitan olla ka lapsevanemal aktiivne ja liikuv – meie olemegi lapsele kõige suuremaks eeskujuks ja suunanäitajaks. Kui emale-isale noorena sport ei meeldinud, on enamasti ka lapsel negatiivne hoiak.” Terje Piirmann soovitab leida pereliikmeile ühine hobi. Alustada kasvõi ühistest jalutuskäikudest, jooksuringidest või rattasõidust. “Selleks­ pole vaja isegi treeningsaali minna,” ütleb ta. “Eestis on nii palju terviseradu ja kerg­­liiklusteid.”