Milline oli beebiootus?

Kristel: See oli nii ilus aeg! Esimesed paar kuud võitlesin kerge väsimuse ja iiveldusega, aga üldiselt läks lihtsalt. Elu seisma ei jäänud, tegin tööd sama hooga edasi ning reisisin lõpukuudeni mööda maailma. Minu suurimaks eeskujuks oli vanem õde, kes jagas oma kogemusi, kuidas tema nii toredad ja iseseisvad lapsed kasvatas. Lisaks kasutasime Markoga äppi Babycenter Pregnancy Tracker, et lugeda huvitavaid fakte rasedusest ja jälgida beebi arengut kõhus.

Marko: Esimestel kuudel pidime voodi kõrvale soolaseid küpsiseid varuma, et Kristel saaks enne püsti tõusmist süüa – see vähendas hommikust iiveldust. Lisaks jalutasime palju. Viimane kuu möödus väga aeglaselt, sest ootusärevus oli suur.

Kuidas sünnitus läks?

Kristel: Sünnitus kulges probleemideta, kuid valu oli päris korralik. Aga niipea kui Aaronit nägime, ununes kogu valu. See oli kindlasti minu elu ilusaim hetk.

Kas issi oli Aaroni sünni juures?

Marko: Me polnud kokku leppinud, kas olen sünnituse juures või mitte, sest ei teadnud, mida oodata. Sel ööl, mil poeg sündis, sai aga selgeks, et minu kohalolek oli Kristelile suureks toeks.

Mulle oli kindlasti tegu elumuutva kogemusega. Näha pealt valu, mida naine peab läbi elama, muudab mehe suhtumist ja teeb palju mõistvamaks. Pärast seda valu saabus aga tohutu rõõm, kui nägime oma last. On võimatu kirjeldada seda rõõmu, kuid võin julgelt öelda, et see on ülim, mida seni elus kogenud olen.

Kristel: Marko oli kogu raseduse vältel minu jõuallikas. Algul polnud ma kindel, kas ta peaks sünnituse juures olema, kuid aja jooksul sai selgeks, et teeme seda koos. Temata poleks ma kindlasti suutnud nii vapralt kõigega hakkama saada.

Kirjeldage esimesi päevi pärast beebi sündi.

Kristel: Veidike hägusad, aga tunnete­rohked! Raske on neid emotsioone kirjeldada: väsimus, füüsiline valu, mure, elevus. Nagu Ameerika mäed. Aga Aaron oli algusest peale väga rahulik, õppisime teda tundma ja tema meid.

Marko: Esimesel päeval sünnitusmajas öeldi, et kui väga tahame, võime samal õhtul koju minna, sest elame nii lähedal. Päeva lõpuks mõistsime, et ei julge siiski veel üksi jääda. Tahtsime kindlust, et kui midagi juhtub, on kogenud inimesed kõrval. Tundsime, et lapsed võiksid sündida juhistega, sest iga uus asi tekitas ärevust ning pidevalt oli vaja nõu küsida või internetist vastuseid otsida.

Milline on praegu argipäev?

Kristel: Meil on kindel päevakava. Aaron ärkab ööunest kella 8–9 ajal ning edasi on tal söögiaeg iga kolme tunni tagant ja uinak iga kahe tunni tagant. Kella 20–21 on magamaminek.

Marko: Hommikuti ärkame koos. Minu tööpäev algab kümnest ja nii saan pojaga hommikul aega veeta, sest õhtul jõuan mõnikord alles pärast ta magamaminekut. Tavaliselt üritan aga varem jõuda, et teda vannitada, toita ja uinutada.