Miks Livia Laasi (32) kaksikud tütred ligi seitse aastat tagasi ilmale­tulekuga kiirustasid, ei tea õigupoolest keegi. Tol päeval pidi ta tegelikult sõitma Tallinnast Pärnusse töökohtumisele, aga et tundis ebamääraseid valusid, otsustas siiski minna sünnitusmajja kontrolli. Kell kümme hommikul jõudis ta Pelgu­linna, tund hiljem sai arsti vastuvõtule ja kell 11.40 sündiski juba esimene laps, kohe teine.

25 kõhus kasvamise nädalaga olid beebi­tüdrukud kogunud kaalu vähem kui üks tavaline suhkrupakike. Üks pisitüdruk kaalus 31 cm kohta 750 g, teine oli pisut kogukam: 33 cm ja 800 g. Läbi mure ja pisarate mäletab Livia ka seda, et juba enne, kui tütrekesed ilmavalgust nägid, ootas neid Pelgulinna sünnitusmaja ees Tallinna lastehaigla täisvarustuses reani­mobiil koos tippspetsialistidega. Lastehaigla intensiiv­osakonda pidi sõidetama kohe, sekunditki kaotamata.

Küsimused ja enesesüüdistused


Üks tütrekestest kümnendal päeval enam elu eest võidelda ei jõudnud ja suri. Adele (6) – just selle kaksiku, kes ema kõhus hästi toitaineid kätte ei saanud ja esimesena ilma avastama trügis – elu võlgneb Livia enda sõnul just lastehaigla reanimobiilile ja ravile lastehaiglas.

Livia meenutab, malbe, ent elukogenud pilk silmis, et pärast laste sündi oli väga palju küsimusi ja ohtralt enesesüüdistamist. “Mõtlesin, et ma ei olnud piisavalt hea ema, sest ma ei suutnud oma lapsi õigesti kanda. Mulle meenusid kõik korrad lapseootuse ajal, kui keegi ütles, et ära seda tõsta, ära siin kükita – kõik need hoiatused, mida ma ignoreerisin, sest rasedus ju ei ole haigus. Pärast kõike juhtunut ma aga tundsin, et ju ma olingi ise süüdi.” Tagantjärele ta teab, et tegelikult on kaksik­rasedus alati riskirasedus. Läks sellepärast nii, et... lihtsalt läks. Keegi pole süüdi.

Livia on üli­tänulik sõpradele-­tuttavatele, kes ta pehmesse turva­võrku püüdsid. Pärast kaksikute sündi tuli tal olla nädalaid haiglas, sealsete laste vanemad pakkusid samuti kõik üksteisele tuge. “Aga kõik need emad-isad on ju ise kriisis,” märgib Livia. “Nad küll toetavad üksteist, aga kui kellelgi midagi juhtub, siis langevad kõik üheskoos musta masenduse­auku.” Ta meenutab, kuidas üks ema sai tervenenud lapsega koju ja oli vähem kui nädala pärast intensiivraviosakonnas tagasi. Livia valvas terve ööpäeva murest murtuna Adele juures, et tütrekesega ometi midagi paha ei juhtuks.

Tartus olid juba siis lastehaiglas vanematele toeks kogemusnõustajad, Tallinnas veel mitte. Livial oli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika valdkonna haridus, varasem nõustajakogemus ja suur soov teisi aidata. Nii läbiski ta ise paar aastat hiljem koolituse ja hakkas Tallinna lastehaigla vabatahtlikuks kogemusnõustajaks, kes on valmis raskesse olukorda sattunutele toeks olema. “Ma ju mäletan oma päevi haiglas ja mõistan, milliseid värinaid võib üheainsa masina pisike piiks ema südames tekitada…” nendib ta.