Viieaastasena olid Madisel laste­aias konfliktid, aga alati ühe ja sama poisiga. Üsna sageli kuulsin lasteaiaõpetaja käest, kuidas minu poeg siis ärritudes karjuma hakkab või lööb. Olin loomulikult mures, sest kooliaeg ju lähenes. Aga et lausa iga päev probleeme ei olnud, siis mõtlesin, et ehk läheb see lapse suuremaks saades üle. Madis hakkas üsna hilja rääkima ja korraliku eneseväljendusega oli tal lasteaia eelviimasel aastal veel suuri probleeme.

Vähene suhtlusoskus


Vahetult enne kooli läks Madise rääkimine järjepidevalt harjutades järjest soravamaks ja sisukamaks. Olin talle väljendus- ja lugemis­oskuse pärast taotlenud kooli­pikendust. Et aga tema teadmised ja loogiline mõtlemine olid väga heal tasemel, saime logopeedilt positiivse ja julgustava sõnumi: kindlasti võiks poiss juba praegu kooliteed alustada! Esimene poolaasta linna­koolis sujuski üsna ladusalt. Siis aga pakuti mulle paremat töökohta ühes väikeses kohas ja otsustasime poole kooliaasta pealt kolida. Olin tollal väga õnnelik, teades, et lähen lastega – Madisel on vanem vend ja kaks nooremat õde – rahulikku ja looduskaunisse kesk­konda ning poeg asub õppima väiksesse kooli. Lapsedki olid rõõmsad ja põnevil. Oh, kui rängalt ma eksisin…

Madisel tekkisid ootamatult suured kohanemisraskused ning pealtnäha pisike ja sõbralik kool süvendas neid kahjuks. Selle kooli lapsed olid juba omavahel nii tugeva kaitsevõrgu pununud, et väljastpoolt tulija justkui ohustas neid. Panin üsna varsti tähele, et selline hoiak on alguse saanud laste kodudest ja mõnelt õpetajaltki.

Kes on kiusaja, kes ohver?


Kordus sama skeem: Madist narriti ja temaga õiendati, lõpuks ta ärritus, lõi kedagi või karjus kellegi peale. Madis ärritus pidevalt. See pakkuski teistele rõõmu – kiusata ühte last kuni tema ärritumiseni. Lõpuks jääb ju süüdi laps, kes ärritatud olekus ei suuda ennast enam vaos hoida – käratab või lööb.

Kõige suuremaks kiusajaks osutus aasta vanem tüdruk. Ta kuidagi teadis väljendeid, kuidas Madist endast välja viia. Samuti meeldis tüdrukule kaasata sellesse vanemaid kooli­kaaslasi. Ükskõik kuidas ma ka proovisin, ei suutnud ma õpetajatele selgeks teha, et Madist kiusatakse. Õpetajad hoidsid kiivalt “omasid”.