Olete saanud neli kuud vanema­rolliga harjuda. Kuidas läheb?

Marek: Läheb endiselt harjudes. Kui mõelda ajale, mil haiglast kolmekesi koju saime, oleme astunud muidugi väga suure sammu edasi. Kummalisi asju sai algul tehtud, näiteks öösel kordamööda last valvatud – kas ta ikka hingab? Seda praegu meenutades tuleb muie näole. Aga vanem kasvab koos lapsega.

Marge: Praeguseks olen aru saanud, et ainus kindel asi on, et mitte midagi pole kindel. Esimese lapse puhul on palju küsimusi. Meil on õnneks tore ja toetav tugitiim, kellest on tohutult abi olnud.

Mis on olnud kõige üllatavam?

Marge: Ilmselt see, kui palju tegelikult elu pärast lapse sündi muutub. Mina, nagu ka paljud teised, suunasin raseduse ajal 90% tähelepanu sellele, et valmistuda sünnituseks. Hetk pärast sünnitust jõudis aga kohale, et maraton nüüd alles algab. Saan nüüd paremini aru mõistest “ühtekasvamine”: koos Isabeliga sündisime ka meie ema ja isana ning õpime seda rolli iga päev. Üllatun pidevalt ka, kui kindlameelne, toetav ja hea mees on Marek.

Marek: Üllatab, kui vastupidav on Marge! Kõik need öised ärkamised, ülevalolekud, toitmised, muud igapäevased tegevused lapsega – supernaine on mul!

Ja mis on olnud kõige keerulisem või harjumatum?

Marge: Minu jaoks on praegu kõige raskem, et me ei saa Marekiga kahekesi olla – mees ja naine. Seda igatsen väga! Rasked olid ka esimesed nädalad pärast sünnitust, mil hormoonide kõikumine emotsioonid segi lõi. See on teema, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Nüüd, sõbrannadega rääkinuna, tean, et pea iga sünnitanud naine on algul sellise šoki läbi elanud.

Marek: Harjumatu on ehk see, et varem oli tunduvalt rohkem vabadust reageerida spontaanselt. Kui tuli isu näiteks Pärnusse sööma või Haapsallu jalutama minna, siis poolteist tundi hiljem olime seal, nüüd seda ei juhtu.