Olin tütre sündides 44aastane ning veel 20. sajandi alul oli see enam-vähem maksimum, mille üks mees oma elust välja suutis pigistada (1907. aastal oli mehe keskmine eluiga 45,5 aastat). Nooremat poega ehk Joosepit poleks ma eelmise sajandi alul ilmselt näinudki, sest olin tema sündides juba 46. Vanaisa ma veel pole, aga vana isa olen kindlasti.

Tean vanaks isaks oleku rõõmudest ja muredest nii üht kui teist. Seda enam, et esimest korda sain ma isaks 28aastaselt, nii oskan noore ja vana isa erinevusi hinnata. Üldine arvamus näib olevat, et mida vanemas eas mees isaks saab, seda parem. Mõnes mõttes on see tõsi, kuid paljudes pole kah.

Ma ei suuda näiteks meenutada, et mu praeguseks täiskasvanud poeg öösiti nutnud oleks või ihaldusväärset mänguasja vaateaknal märgates hulluks läinuks. Küllap nuttis ja läks, aga noor isa suudab sellest üle olla. Või annab probleemi ema lahendada.

Vana isa ei saa endale sellist luksust lubada. Vana isa on ju elukogenud, oskab olukordi paremini hinnata ja probleeme tulemuslikumalt lahendada. Vana isa teab, et nädalate-, teinekord isegi kuudepikkused magamatuse perioodid on hind, mille loodus ühe vallatu õhtupooliku eest sisse kasseerib. Ja see tuleb hambad ristis ära maksta, ükskõik kui kõrge see ei tundu. Vana isa teab, et vaateaknal mööduvaid lapsi hüpnotiseeriv kaisukaru pole sinna juhuslikult sattunud. Oh ei, poe omanik on selle sinna meelega inimesi hullutama asetanud ja ainult vana isa on süüdi, et lastega jalutama minnes oma marsruuti targemini planeerida ei osanud.

Justkui sellest vähe oleks, antakse noorele isale kõik andeks, vana isa peab aga kogu aeg kiki­varvul käima, sest tema vigadel on kümnekordsed tagajärjed. Noor isa on ju noor – kust peab tema teadma, et tervet pudelit kaalium­permanganaati pole vaja titevanni tühjendada, piisab mõnest terast. Kui aga vana isa rumalusest või väetist käehaardest paar terakest liiga palju vanni poetab, peab ta end imiku ees kahekordselt süüdi tundma. “No kuule, sina võiksid selliseid asju ju ikka teada!” lausuks elu esimeses vannis ligunev tita, kui oskaks. Õnneks oskab ema ja lausub kah, vanal isal pole lootustki, et ei lausu.