Loen raamatut “Hea magaja”, mille on kirjutanud kliiniline psühholoog Janet Krone Kennedy New Yorgist ja eesti keeles välja andnud kirjastus Ersen 2016. aastal, ning tunnen mõistmatust. Guugeldan autorit – igati tark naine tundub. Ometi teatab ta, kuidas on jumala okei lasta kolme-neljakuusel imikul tundide viisi nutta.

“Laske imikul õhtul ja igal öisel ärkamisel ennast magama nutta,” kirjutab ta leheküljel 93 ning jätkab lehel 96: “Kontrollimata nutu reeglid on lihtsad. Olles magamapaneku rutiini lõpetanud, pange imik võrevoodisse, öelge midagi rahustavat ja lahkuge toast. Ärge avage ust enne hommikut.” Kui imik ärkab öösel kell neli, võib tal kella kuueni hommikul rahulikult nutta lasta.

Ei tundu just kõige mõistlikum viis beebit magama panna. Kennedy sõnul ei muuda see lapse psüühikat, vaid ta õpib iseseisvalt oma voodis uinuma. Ehk õpibki, pärast seda, kui tal on lastud kaks nädalat karjuda. Aga miks ometi?

Ei usaldust ega turvatunnet

Jean Liedloff, Brasiilia lähistel elava põlisrahva emasid uurinud ameeriklanna, kirjeldab oma raamatus “The Continuum Concept. In Search of Happiness Lost”, mida tunneb üks beebi, kes ärkab keset ööd.

“Ta ärkab keset vaikust ja puhkeb nutma. Tunneb end halvasti ja kannatab. Ahmib õhku ja nutab. Nutab, kuni rind hakkab valutama ja kurk kipitama. Lõpuks ta ei suuda ning jääb nõrkenult ja alistunult nuuksuma. Kuulatab, avab ja sulgeb rusikaid, keerab pead küljelt küljele. Miski ei aita. Ta puhkeb jälle nutma, aga kurnatud kõri ei talu seda ja ta lõpetab. Vehib kätega, siputab jalgadega. Jääb paigale, võimetu mõtlema. Kuni jääb uuesti magama.” Ma arvan, et ei pea rohkem selgitama, kuidas võib nutma jätmine lapsele mõjuda.

Lugesin kunagi netist artiklit Uganda lastekodust, kus ühes toas magas sada imikut ja keegi ei nutnud. Nad ei nutnud, sest keegi ei lohutanud neid. Nad pidid end ise rahustama, sest neil polnud kedagi, kes hoolinuks.

Minu armas sõbranna, kellega ma seda küsimust – kas laps peaks uinuma nutuga või nututa – arutasin, elas aastail 1983–1986 lastekodus. Ta sattus sinna üheteistkuuselt ja kui ta kolmeaastaselt lapsendati, ei julgenud ta nutta. Seda pani tähele ka tema uus pere. Kui ta sai haiget, peitis ta valu. Nuttis vaikselt patja, et keegi ei kuuleks. Turvatunne oli täielikult kadunud, sest ta oli olnud muredega üksi. Ja mida iga laps öösel nuttes tahab? Turvatunnet, seda, et keegi on tema jaoks olemas ja aitab tal uinuda.