Kahe lasteaialapse ema Airi Heinleht (34) tõdeb, et neil on harva päevi, kui Õie (2) ja Paul (7) omavahel ei kadetse või mõõtu ei võta. Tüli võib tõusta mänguajal, aga eriti just söögilauas. “Kui lauakate pole meeliülendav, käib võistlus, kumb suudab toidu kohta rohkem “ägedaid” sõnu leida ja vähem süüa. Kui söök maitseb, vaatavad nad, kumb sööb kiiremini ja rohkem ning kes teeb enam nalja: iga detail on ülioluline!” muigab ta. “Ükskõik mis toitu lastele anda, karjub suurem, et väiksem sai rohkem, sealjuures nägemata, kas sai või ei. Väike hakkab seepeale lohutamatult nutma, suurem kihistab naerda.”

Suurem laiutab diivanil, et väikeõde mingil juhul kõrvale istuma ei mahuks, mänguasjakasti serval kakeldakse iga lelu pärast. Tuttav vaatepilt ilmselt kõikides väikelastega peredes? Tee, mis sa teed, ikka on halvasti. Lõikad õuna täpselt pooleks, kuid üks teatab, et tema pool on väiksem. Kiidad ühte ja teine on pahane, miks teda ei kiideta. Tahad vanemana head, aga tüli on taevani ja kõik õnnetud...

Loomulik tähelepanuvajadus


Selliste olukordadega on tuttav ka pereterapeut Kadri Järv-Mändoja (43), kelle peres kasvab kolm poega: Ott (6), Juhan (8) ja Jaak (10). Ta nendib, et ühtpidi on tähelepanuvajadus üks põhivajadusi: iga inimene soovib kuhugi kuuluda ja olla märgatud. Nii on üsna loomulik, et ühe pere lapsed ongi üksteise peale kadedad ja võistlevad tähelepanu pärast. Ei taha väiksemadki ju kehvad olla ja suurtest maha jääda – ei toidulauas ega puu otsa ronides.

Teisalt on õed-vennad lähimad sugulased ja mängivad üksteise elus väga tähtsat rolli. “Seetõttu on oluline, et laste suhted oleksid head ja nad oleksid ka täiskasvanuna üksteise jaoks olemas. Seda peaksid vanemad suunama, sest just neist sõltub väga palju, kuidas lapsed omavahel läbi saavad,” tõdeb pereterapeut.

Et parandada laste suhteid ja kadeduseussi taltsutada, soovitab Kadri Järv-Mändoja lugeda Elaine Mazlishi ja Adele Faberi raamatut “Õed ja vennad rahujalal” ning teha järgmist.