Annika, Liis ja Häli-Herta on kolm Hiiumaal sirgunud naist, kes kõik on Tallinna-elu proovinud, kuid tagasi saarele jõudnud. Nagu ma isegi. Võtsin nõuks uurida, miks nad kodukanti naasid ja kas suure linna mugavusi ka taga igatsevad.

Jõuan kõigepealt külla Käinasse Annika Kääramehele (26). Korterisse sisenemisel tulvab ninna mõnusat viirukihõngu. Uksel kohtan pereisa Laurit (26) ja Adeele-Mariat (3), kes on teel vanaema-vanaisa juurde.

Annika kolis saarele mõni kuu enne tütre sündi. Last oodates hakkas kunstiakadeemias ehtekunsti õppinud Annika end pealinnas ühtäkki ebamugavalt tundma: värsket õhku nappis ning tekkis vastupandamatu igatsus looduse ja rahulikuma eluviisi järele. Noorte koduks sai Hiiumaal üürikorter, mis kuulus tollasele omavalitsusele ja mille korda­tegemiseks said nad vabad käed. Tulemus on hubane ja õdus, just Annika ja Lauri nägu.

Ent miks Hiiumaa? Põhipõhjusena nimetab Annika ikka seda, et on ise saarel kasvanud. Ta mäletab oma lapsepõlveseiklusi metsas ja mere ääres ning tahab, et tütargi saaks nautida p ä r i s elu. Et Adeele-Maria võiks porilombis mütata ja vanaema juures kanakakat uurida. “Kindlasti oli pärast lapse sündi ka kindlam tunne, kui teadsin, et vanemad on lähedal.”

Kust leida tööd?


Kui küsin, kas Annika Hiiumaal millestki puudust tunneb, jääb ta vaikseks. “Huviringe on pealinnas muidugi rohkem,” sõnab ta. “Ka tihedamat kultuurielu ja laiemat värske toidu­kraami valikut poodides igatsen aeg-ajalt taga.”

Suurim murekoht on perele aga töö, mida saaks Hiiumaal teha nii, et ära elaks. Praegu teenib Lauri kokana perele leiba endiselt Tallinnas. “Kui Adeele oli väiksem, oli tal graafik “kolm nädalat tööl, üks kodus”. Siis oli ikka raske ja igatsus suur,” tunnistab Annika. “Praegu õnneks ta üle nädala korraga ära ei ole.”

Just sobiva töö puudumise tõttu saarel on noored aeg-ajalt mõelnud uuesti elukohta vahetada, kuid pole seda seni raatsinud teha. Ka linnapoiss Lauri on saart armastama hakanud. “Kui olime siin esimest talve, oli tal aeg-ajalt kahtlusi, kas saame hakkama. Nüüd on ta aga tänulik, et ta Hiiumaale meelitasin,” naerab naine.