Šveitsis Aargau kantonis Zürichi, Berni ja Baseli vahelises kolm­nurgas elavad Aire (39), Kamal(36), Ario (5) ja Arian Albrecht (2,5). Looduse ilu, linnade puhtus, inimeste sõbralikkus ja avatus ning majanduslik kindlus on see, mis neid siin hoiab.

Võrumaal talus kasvanud Aire õppis keskkoolis saksa keelt ja läks ülikooli aiandust õppima. Magistri­kraad taskus ja töö puukoolis leitud, oli ta kindel, et kõik kulgeb tava­pärast rada – ta loob pere, saab lapsed ja toimetab kodukandis edasi. Läks aga teisiti: 2003. aastal sõitis naine mõneks kuuks Šveitsi praktikale. Seal tekkis tööandjaga hea klapp ja riik hakkas nii meeldima, et ta jäigi Šveitsis hooajaliselt tööl käima. Ka nutika naise õpihimu ei vaibunud ja ta astus ülikooli, seekord Zürichi ülikooli biokeemiat õppima.

Ühel uusaastaööl, kui kätte jõudis aasta 2010, kohtas Aire Zürichis oma tulevast kaasat. Tänavail käis möll ja naine lõi piduhoos tantsu. Äkki märkas ta, et üks mees ei saa temalt silmi. See oli Kamal, Iraanist pärit kurd. Kamal oli Šveitsis elanud paar aastat ja soovis siin paikseks jääda, olles saksa keele ladusalt selgeks õppinud.

Valikuvabadust pole

Jutu käigus selgus, et mees oli kodumaalt põgenenud poliitilistel põhjustel. Ta kuulus parteisse, mis võitleb Iraani teokraatliku valitsuse poliitika vastu ja kurdide õiguste eest. “Iraanis pole sul sõna- ega valiku­vabadust, rääkimata usuvabadusest, nii polnud mul seal enam võimalik olla,” põhjendab Kamal. Airega uusaastaööl kohtumine oli justkui märk.

Tutvus kohe siiski edasi ei arenenud. Aire oli kooliga hõivatud ning leidis, et suhteks pole aega. Kamalil oli aga kindel soov eestlannat tundma õppida. Ta hoidis sidet ja pärast seitset kuud, kui Airel olid ülikooli­eksamid edukalt seljataga, said nad taas kokku. Sel kohtumisel avanesid Aire silmad. “Kamal on inimesena hästi sümpaatne, sõbralik ja vahetu. Sain peagi aru, et tema on see õige,” meenutab ta soojalt.

Lisaks vaimustas teda Kamali tahe end tööalaselt tõestada. Kolm aastat, mil mees ootas varjupaigataotluse vastust, olid talle rasked, sest töötada ei tohtinud. Ainus, mida teha võis, oli keelekursustel käia. Kuid pärast Airega tutvumist hakkasid Kamalil asjad ülesmäge minema: mehe varjupaigataotlus rahuldati ja ta asus pagaritöökotta tööle. Peagi pidas noorpaar Šveitsis pulmad ning need olid multikulti musternäidis: kohal oli eestlasi, kurde, šveitslasi ja sakslasi.

Ärge kartke

Uurin, kas kahe kõrgharidusega naine põhiharidusega mehe kõrval hariduslõhet ka tähele paneb. Eestis peetakse seda põhjuseks, miks naised kaasat ei leia. Aire muigab: “Iraanis on kõik teistmoodi. Seal lähevad paljud väga noorelt tööle. Kamal töötas kondiitrina ja avas juba 17aastaselt oma äri, enne kui Iraaki ja edasi Euroopasse põgenes. Tal on küllaga julgust ja ettevõtlikkust, nii ei märkagi, et tal meie mõistes formaalne haridus puudub.”