Mäletan hästi päeva neli aastat tagasi, kui Hendrikuga esimest korda Tais käies üht pooleaastast beebit nägime. Laps ägises vankris oma higi sees ja mõtlesime: miks need hullud vanemad teda piinavad? Nüüd olime ise siin. Kui proovisimegi Martat päeval vankrisse panna, saime sealt alati tagasi väikese higikolli, kellel isegi silmaalused leemendasid. 

Paras väljakutse oli Martale Tais küll kohalike tähelepanuga harjuda. Blond ja sinisilmne tirts pani tailased pead pöörama ja hellitussõnu pilduma. Sekka piidlemist, nägude tegemist ja Marta isiklikku ruumi trügimist. Ühel hetkel hakkas Marta juba hommikusöögile minnes aru saama, et kohe läheb tutiplutiks, ja väga meelitatud ta sellest polnud. Õppis hoopis nägu käte taha peitma.

Saime lõpuks Hendrikuga veeta ka õhtu kahekesi. Midagi, mida me polnud üle kolme kuu teinud – kui mitte pidada kohtinguõhtuks sosistades peetud kaardilahingut taskulambi­valgel. Kuid lapsevanemate standardid on madalad.