Ilmselt teavad paljud Adeelet filmist “Võta või jäta” üksikema Katrinina. Filmi tehes naisel veel tütart polnud, nii pidi ta oma tegelaskujusse sisseelamiseks õppima esmalt beebidega ümber käima – neid hoidma, toitma ja ujutama – ning sealjuures mitte kartma, et nad sülle võttes katki lähevad. Näitlejatar on väga tänulik vanematele, kes julgesid oma silmatera talle “harjutamiseks” anda.

Adeele tunnistab, et võib-olla teeks ta nüüd, emana, oma rolli filmis teisiti. “Oma kogenematusest kujutlesin Katrinit märksa rahumeelsema ja muretumana, kuid ise emaks saanuna tean, kui palju segadust ja küsimusi võib värskel emal-isal tekkida. Eriti üksikvanemal,” arutleb Adeele. “Nähes nüüd, kui palju tuge on mul Jaanist, on kõik üksikvanemad minu silmis kangelased. Eestis on tohutult palju üksi last kasvatavaid vanemaid ja seda ei saa maha vaikida!”

18 kotti ja beebi

Ehkki Ugala teatri näitlejanna Adeele (29) ja Curly Stringsi kitarrist Jaan (30) elavad Viljandis ning sealses Kultuuriakadeemias nad ka tutvusid, kohtume hoopis Tallinna lähedal Kiilis. Hoones, kus kunagi asus laut, laiub täna Jaani vanemate avar ja hubane kodu. “See on meile justkui teine kodu. Kui meil on Tallinna asja, peatume tihti siin,” selgitab Adeele.

“Beebiga Viljandist siia sõita on muidugi paras ettevõtmine. Kui tuleme, on meil kaheksateist kotti, nagu oleks meil seitse last. Ehkki on üks kolmekuune beebi,” naeravad Adeele ja Jaan oma liigset agarust. “Kuid tulek tasub end ära. Siin on kaks Kaukaasia lambakoera, suured nagu karud. Lisaks kanad, kukk ja hobused – maaelu!” Ja muidugi on siin muusikust vanaisa Tarvi ja vanaema Heli, kes esimese lapselapse rõõmuga iga kell enda hoole alla võtavad, seekord selleks, et noored saaksid rahulikult minuga juttu puhuda. Laual aurab tee ja sätime end suurele diivanile, koerad akna taga endast aeg-ajalt häälekalt märku andmas.

“Salmeli on ilus nimi – ühtpidi vana ja väärikas, teisalt eriline ja kelmikas,” teen otsa lahti. Jaan jutustab, et neil oli kokkulepe: kui sünnib poeg, paneb nime Adeele, kui tütar, siis tema. Nii läkski! Mees valis nime Adeele vanaema Salme järgi, kes oli läbi ja lõhki teatriinimene, armastas nii näidelda kui ka lavastada. “Päris sama nime ei tahtnud panna, nii tekkis Salmeli-idee,” räägib Jaan. “Nimi, mis algul tundus pisut konstrueeritud, hakkas meile järjest rohkem meeldima, kuni Adeele asus juba kõhubeebit sellega kutsuma.”

Võimas sünnitus

Salmeli on väga-väga oodatud laps. Ka tütreke tahtis ilmselt väga tulla, sest Adeele jäi ruttu lapse­ootele. Nii enne rasedust kui ka selle ajal võitles Adeele siiski mitmete hirmudega – äkki ta ei jää rasedaks või ei saa sünnitusega hakkama? Nüüd ei suuda ta aga ära imestada, kui vägev on naise keha ja kui võimas organ on emakas. “Varem ei teadnud ma oma emakast midagi,” naerab ta. “Nüüd olen temaga juba natuke tuttav.”

Lapseootel Adeele luges kõvasti sünnitus­alast kirjandust, millest sai lemmikuks Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuht”. Raamatust oli palju abi: see süstis usku, et keha ja vaimu koostöös pole sünnituses midagi hirmsat. 28. septembri hommikul tulidki veed ning noored asusid Viljandist Ida-Tallinna keskhaiglasse teele. Seal ootas neid eraämmaemand Minni-Triin Kasemets, kellele neil jagub vaid kiidusõnu. Just tema tõttu nad Tallinnas sünnitada otsustasidki. “Otsisin pikalt ämmaemandat, kellega kogu protsess läbi elada, ning lõpuks mitme ema soovitusel jõudsin õige inimeseni. Lisaks soovisime saada suurhaiglast parimat abi, kui kõik ei peaks minema plaani­päraselt,” põhjendab Adeele.

Ehkki sünnitus ei läinud kergelt, sest laps tahtis tulla, nägu ees, on Adeele rahul, et tal õnnestus tütar ilmale tuua loomulikul teel. Et sünnitus on ürgne ja piirideta kogemus, kinnitas tõik, et kõik Adeele iseloomuomadused – perfektsionism ja kärsitus, aga ka tugevus ja tahtejõud – paiskusid välja. “Lõpuks tekkis mul lausa sportlik huvi ja kui ämmaemand ütles hilisõhtul, et hommikuks on beebi ehk käes, polnud ma nõus. Teatasin: “Ei! Me teeme selle täna ära. Sünnitame!” Kell 00.09 oligi pisitütar tal rinna peal. Salmeli sündis 29. septembril, üheksa päeva enne tähtaega ja üheksa minutit pärast südaööd, kaaludes 3900 grammi. Tõeline number üheksa maagia!

Adeele kiidab Jaani, kes talle sünnitusel igatpidi toeks oli, mille peale mees naerma puhkeb: “Ega mul oli ka raske. Lõin lõpus käe tooli vastu ära ja jube valus oli. Äärepealt oleksin sünnitavale naisele küünarnukivalu kurtma kukkunud.”