Jupp aega tagasi avastasin postkastist kirja võõralt naiselt. Ta oli aastaid kandnud endaga kaasas üht valusat lugu lapsepõlvest. Nüüd lõpuks tundis ta, et tahaks seda teistega jagada. Et teemat põhjalikumalt avada, postitasin sotsiaalmeediasse üleskutse, leidmaks veel naisi, kel on sarnane lugu. Vastukaja viis mind pisarateni – vähem kui tunniga oli mu postkast umbes. Sel hetkel tabas mind õudne tõdemus, et koduvägivald ei ole midagi kauget ega võõrast.

Järgnevalt kolme naise lood, mida kirja pannes tuli mul korduvalt peatuda ja soolaselt neelatada – sest ma lihtsalt ei suutnud mõista seda valu, mida üks vanem võib oma lapsele tekitada…

Vaid pealtnäha idülliline

Karin (37) kasvas kodus, mis pealtnäha võis jätta idüllilise mulje. Lõuna-Eesti peres oli kolm last ning toidupoodidest olid nad pea sõltumatud – enamik söögist tuli aiast, põllult või laudast. Tragi ema hoidis maja korras ja pidas loomi, õmbles lastele riided selga ja küpsetas tihti leivagi lauale. Väliselt laitmatu elukorralduse taga olid aga märksa tumedamad toonid. “Lapsena ei saanudki ma aru, et midagi väga valesti oli. Meil oli ägedaid aegu, kui sõitsime perega mööda Eestit ringi. Ja siis olid need ajad, mida ei tahaks väga mäletada,” alustab Karin.

Kuigi ema oli viks ja tragi, ei jätkunud tal kõigeks jaksu. “Mu vend on suulaelõhega, talle kulus palju ema hoolt ja aega. Tähelepanu jagus emal ka õele, kuid mulle kui pesamunale mitte,” meenutab Karin, kes sai õnneks tunda vanaema hoolitsust ja kaitset. Ent põhiprobleem peitus isas – ta oli majapidamise kuningas, kes sellal, kui ema rabeles, diivanil istus. Elu Karini lapsepõlve­kodus käis suuresti tema tujude järgi ja püksirihma laksumine oli argielu taustmuusika.

Kuna vend polnud Karini isa laps, kasutas ta poisi kohta pidevalt sõnu “värdjas” ja “debiilik”. Vend pidi tegema kõige hullemad tööd ja rihm tantsis tihti ta turjal. Kuid ei pääsenud ta oma tütredki. “Minu kohustus oli pliidipuid tuppa tuua. Tahtsin kord eriti tubli olla ja võtsin süle puid nii täis, et pidin neid kahe käega hoidma ega saanud koridoriust kinni tõmmata. Uks jäi lahti seniks, kui paar sammu eemal asuva köögini jõudsin ja puud maha panin,” meenutab Karin korda, mil ta jälle keretäie sai. Isa põhjendas ägestumist: rumal laps, toad lähevad ju külmaks!

Ära viska teda välja!

Ometi ei pea Karin tagantjärele kõige hirmsamaks füüsilist vägivalda. Sellest suurema jälje on jätnud isa manipuleerimine. “Nii mõnigi kord üritas ema teda välja visata ja siis sai isa mind kui kõige nooremat ära kasutada, rääkides, et kui emme nii teeb, ei näe ma teda kunagi ja mul polegi enam issit. Muudkui rõhutades, kuidas ema on paha, temal pole kuskile minna ja ta sureb siis ära. Mõistagi ajas see mind lohutamatult nutma ja viis mind ema paluma, kes siis härdaks muutus ja isa tagasi võttis.”

Hariduseta ja koristajaametit pidav ema pelgas üksi lastega toimetulekut. “Mäletan, kuidas ema nuttis, et ei suuda maja ja kolme last üleval pidada. Isa oli meil ju see, kes raha teenis. Kord juhtus, et koju jõudis kogu teenistus, siis jälle vaid pisku ja ülejäänu läks isal kõrist alla.”