Teadsime sest kaugest ja müstilisest maast üht-teist tänu sellele, et oleme suured “Sõrmuste isanda” ja “Kääbiku” filmide fännid, meie vanematele meeldib sealne vein ja Hendriku lapsepõlvesõber on abielus uusmeremaalasega. Nii arvasime end teadvat ka seda, et kuna tegu on lõunapoolkeraga ja Eestis on parajasti talv, on seal ju suvi. Mitte selline troopika nagu äsja avastatud Queenslandis Austraalias, kuid ometi võib paksud pusad ja joped koju jätta. Suur oli meie üllatus, kui mõni päev pärast Uus-Meremaale jõudmist ja suvesooja nautimist sadas maha poolemeetrine lumevaip. Ütleme nii, et sama üllatusterohke oli kogu meie ülejäänud reis.

Pärast kolme nädalat, mil me Austraalias matkaautoga seiklesime, soovisime veidi rahu ja kindlust. Eelistasime mägedes väikse autoga sõita ning ööbida nelja seina vahel. Kuna Uus-Meremaa Lõuna­saarel on asustus hõredam ja hotellidega pole kiita, otsisime öömaja Airbnb.com kaudu. Varem olime siit kortereid üürinud, ent Uus-Meremaal vahendab Airbnb pigem kodumajutust ja rentida saad toa kellegi kodus või farmis. Harjunud matkaautoga sõites nii kööki kui dušši jagama, ei tundunud see isegi meiesugustele mitte kõige suurematele suhtlejatele hirmutav, vaid põnev viis uut riiki tundma õppida.

Nii avastasime end järgnevail nädalail õhtu­söögilauast kõiksugu kirju seltskonnaga – alates farmeritest, reisikorraldajatest ja Jaapani filmikunstnikest ning lõpetades keset metsa elava erakuga, kes oma kodu päikeseenergiale oli üle viinud ja seda tuliselt meilegi soovitas. Siiski polnud elu vaid lust ja lille­pidu. Kaunite farmide ja viinamarja­istanduste kõrval sattusime Airbnb kaudu magama ka garaaži, mille uks vaid väljast lukku käis. Voodi peatsis asuv pesumasin või imelik lõhn toas olid selle kõrval tühi-tähi. Lisaks puutusime igas kodus kokku õpetusega, mida teha, kui maa värisema hakkab. Ja maa väriseb Uus-Meremaal kõvasti, hävitades nii maanteid, linnu kui ka kõike muud enda teele jäävat.

Õnneks meie Uus-Meremaal maavärinat ei kogenud ning ka öö garaažis ununes ruttu. Marta oli meist vaat et kõige vapram, leides igast kodust ja ­kogemusest midagi head. Tema lemmikuks jääb aga arvatavasti kodu, kus lemmikloomaks oli lammas, kes pidas end koeraks ja inimesi taga ajas.

Need toredad kogemused tulid kasuks, kui meil tuli koduseid tegevusi leida. Seda juhtus tihti, sest Uus-Meremaa ilm on ette­arvamatu ja kapriisne, nii et kohati ajas lausa ahastusse. Kiiresti õppisime aga õue minnes kotiga kaasa võtma neli kihti riideid, et neid juurde panna või ära võtta. Siinkohal on paslik meenutada päeva, mil soovisime teha pikka, 19kilomeetrist matka. Vihm-päike-vihm vahetus iga kümne minuti tagant. Pakkisime kotti lahti ja kokku, lahti ja kokku, kuni lõpuks veetsime hoopiski päeva toas “Monopoli” mängides.