Ja parem ehk ongi, arvan tagantjärele. Raseduse keskel saime teada, et beebi on väiksemapoolne, kuid ei teinud sellest suurt numbrit, sest selleks ajaks oli esimene laps Illimar juba tubli ja terve pea­aegu kahene. Käisime peale tavaliste kontrollide kord kuus ultrahelis, et jälgida vereringenäitajaid ja veenduda, et kõhubeebi saab ikka kõik vajaliku kätte. Korra-paar kuulsime arstidelt sõnu “tõenäoliselt geneetilistel põhjustel väike loode”, ent muu pidi korras olema. Seega ei näinud ma ärevuseks mingit põhjust.

39. rasedusnädala täitudes läksin haiglasse sünnituse esilekutsumisele, et beebi saaks väljaspool kosuda. Sünnitus ise oli… valus nagu ikka, aga siht on ju silme ees ning teada, et lõpuks saab see valu ja vaev kuhjaga tasutud.

Amelia Miina sündis 22. mail kell 13.20, oli 48 cm pikk ja kaalus 2896 grammi. Tema Apgari hinne oli 9/9. Ainult et… paras ehmatus tabas siis, kui pisikese märja ja nutva beebi endale sülle sain ja temaga lähemalt tutvuma hakkasin. Proovisin tal käest kinni võtta, teate küll, nii et terve tema käelaba on minu ühe sõrme ümber. Aga... ta sõrmedel oli midagi viga! Ühel käel olid kaks sõrme kokku kasvanud ja teisel midagi veel rohkem segamini. Vaatasime oma tita varbad üle ja ka seal oli midagi teistmoodi. See avastus tuli nii ootamatult, et ei osanudki midagi mõelda.

Kiiresti saabus lastearst, kes vaatas beebi üle ja luges meile kohe ette hulga uuringuid, mis nüüd lapsega läbi peab tegema. Ausalt, seda mäletan küll ainult läbi udu. Aga nagu aru sain, siis mis tahes deformatsiooni korral korraldatakse kõikvõimalikud uuringud.

Toibume šokist

Miina teisel elupäeval olime esialgsest šokist väheke toibunud ja olukorraga leppima hakanud. Meie beebil puudus osa varbaid ja jalalabadel olid V-kujulised lõhed, tema vasemal käel oli topeltpöial ning kolmanda ja neljanda sõrme kokkukasv. Ka paremal käel oli kolmanda ja neljanda sõrme kokkukasv ja lisasõrm. Kuna meil mehega puudus igasugune kokkupuude sellise diagnoosiga, kogusime infot ja arutasime, kui palju operatsioonidega beebi käsi ja jalgu korrigeerida saaks. Samas oli meil kogu aeg nii palju tegemist, et ei jõudnud sügavalt mõttesse jäädagi. Tuli tegeleda uue väikese inimesega ja käia eri arstide vastuvõttudel sünnitusmajas.

Tegime röntgenipildi, kus oli tütre luude asetus paremini näha. Geneetik küsitles meid üksikasjalikult ja arvas esialgse info põhjal, et tegu on n-ö isoleeritud juhtumiga, et põhimõtteliselt “võitsime” looduse loteriiga. Ta tahtis meie geene ja kromosoome rohkem uurida, aga lisas, et sellega pole vaja kiirustada. Kardioloog tegi põhjaliku südame ultraheli ja see oli korras. Miina kolmandal elupäeval käisime aju ja kõhu ultrahelis – mõlemaga oli kõik hästi. Lasteõe suureks üllatuseks ja rõõmuks hakkas meie pisike neiu korralikult kaalu koguma veel enne, kui oli 48 tundi vana.