Raplas elava Anett Vällingu (28) peres kasvab kaks poega. Taison (5) on igati terve poiss. Lustaka oleku ja terase pilguga Tomi sai aga pisut üle aasta tagasi autismispektri häire diagnoosi. Anett julgustab nüüd teisigi vanemaid: „Kui laps käitub kahtlaselt, otsi kohe abi. Ära viivita hetkegi!”

Nende poeg oli algul nagu beebid ikka. Esimesed muutused ulatuvad tagasi aega, kui Tomi oli poolteist. Ta kippus pead vastu esemeid lööma, rõõmustades lehvitas väga agaralt kästi, keskendus pisidetailidele ja armastas üksi mängida.

Esimene tõsisem ohumärk oli vanemaile aga see, kui Tomi teisel eluaastal häälitses, kuid sõnu ei tulnud. Vahel võis kuulda üksikuid sõnu autoemmekõdi, ent need kadusid sama ootamatult, kui olid tekkinud. „Hiljem saime teada, et sõnade kadumine on üks autismi tunnuseid,” lausub Anett.

Häirekellad


Kahesena märkas ema, et Tomi hoidub pilkkontaktist ega reageeri nimele. Algul andsid vanemad poisile aega, lootes, et küll need oskused tulevad. Aga ei tulnud! Nagu ei ilmunud ka žestid. Seepeale hakkas Anett muretsema ning kui poeg oli kaks ja pool, kurtis ta muret perearstile, kes suunas nad neuroloogi vastuvõtule.

Neuroloog saatis Tomi kohe Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskusesse logopeedi ja nina-kõrva-kurguarsti juurde. Selgus, et Tomi kuulmisega on kõik korras. Logopeedi kabinetis hakkasid aga lööma häirekellad. „Tomil oli raske käsklusi mõista, lisaks pilkkontakti ja sõnade puudus,” meenutab ema, kes ühtäkki sai kinnitust: mu pojaga on midagi tõsist lahti!

Logopeed võttis ühendust neuroloogiga ja koos otsustati Tomi lastepsühhiaatri juurde uuringutele saata. „Meie suureks üllatuseks tuli uuringute järjekorras oodata üle nelja kuu! Teades, et autismi korral on ülitähtis saada abi võimalikult vara, on see täiesti arusaamatu,” imestab Anett.