“See rong on juba ammu läinud!” hurjutavad usinad vanemad, kes lasteaia lõpupeo rattad juba sügisel veerema lükkasid, neid saatusekaaslasi, kellele lähenev pidu alles nüüd meelde tuleb. Tegelikult jõuab veel praegugi plaane teha.

Tallinlanna Marianne Reimali (42) pere pidas üle-eelmisel kevadel poeg Alberti (9) lasteaia lõpupidu ja sel kevadel ootab ees Otto Tormi (6) pidupäev. Praegu käib pesamuna lõpupeo korraldus suure hooga. Juba varasemast kogemusest teab Marianne, kui tähtis on esimesed kokkulepped sõlmida võimalikult vara.

Peoplaan paika

“Kõige tähtsam on panna paika peokoht,” ütleb Marianne. Kui enamasti jäetakse lasteaiaga hüvasti lasteaia saalis ja/või õues, siis Alberti ja Otto Tormi lasteaias Virmaline välistab selle ruumikitsikus. Nii oli Alberti lõpupidu Tere tennisekeskuses, kus töötas ühe rühmakaaslase vanem. Otto Tormi pidu tuleb aga ajaloo­muuseumis Maarjamäe lossis.

“Kui ruumid teada, siis muude asjadega on veel aega tegeleda,” julgustab Marianne. Ta annab nõu, et ruumi valides peaks mõtlema sellele, et kõik inimesed mahuksid ära, sealhulgas vanaemad-vanaisad.

Ema meenutab, et Alberti lõpupidu pidi esi­algse kava järgi algama sportliku hoo­võtuga, milleks peokoht – tennisekeskus – pakkus suure­päraseid võimalusi, kuid veidi järele mõeldes selgus, et ega spordiks suurt mahti jää. “Saime aru, et riiete vahetamine ja muu selline rööviks liiga palju aega. Nii otsustasime piirduda kontserdiga,” räägib Marianne. Algul oli pooletunnine lastekontsert, siis jagasid õpetajad lõputunnistusi, fotograaf tegi pilti ning viimaks olid disko ja tordisöömine.

Marianne toonitab, et vanemad peaksid pidu korraldades lähtuma küsimusest: kes on lasteaia lõpupeol tähtsaim? “Laps,” tõdeb ta. “Kogu orgunn toimub väikese inimese pärast ja sellest päevast peab jääma talle kena mälestus.”