Rohkem raha, veel rohkem raha ja kõige rohkem raha välja käivad erakonnad pingutavad nabad paigast, et emadele-isadele meele järele olla. Muidugi on raha mõnus, aga tegelikult peaks lapse­sõbralikkus algama hoopis muudest asjadest.

Käisin hiljuti kõikidele oma lastele uusi reisidokumente vormistamas. Olin kuulnud politsei- ja piirivalveameti (PPA) pikkadest järjekordadest ning teadsin ise selleks valmistuda. Kahjuks ei õnnestu mul poolteisetunniseks ootamiseks Magdat kuidagi veel briifida ning nii juhtuski, et ta muutus üsna kärsituks. Kui järjekorras oli oodata veel ainult 30 numbri jagu, olin juba ise lapse hüpitamisest higine ja tüdinud. Magda avastas aga, et suures inimesi täis saalis on ideaalne oma hääle tugevust testida ning nii ta seal iga minuti järel väikese dinosauruse hääli kuuldavale tõi. Võib öelda, et mul läks hästi, sest Magda ainult kriiskas lõbusalt, üks teine beebi oli tuju juba täielikult kaotanud ja jorises pahuralt. Olgem ausad, see pole mugav olukord ei beebile ega emale, rääkimata sadakonnast võhivõõrast inimesest teenindussaalis. Ometi ei võtnud ükski töötaja midagi ette, keskendudes olukorra ignoreerimisele.

Mu tutvusringkonnas on mitu peret, kus kasvab lapsi rohkem kui kolm. Ja neilt olen kuulnud päris hämmastavaid lugusid. Näiteks on vaadatud neljanda lapse sünnitanud emale kaas­tundlikult otsa ja ohatud, et õnnetusi ikka juhtub. Või siis käratati teisele emale, kes kasutas reisilt tulles lennujaamas talle ette nähtud võimalust väikeste lastega passikontrolli järjekorras ette minna, et mis sa neist lastest nii palju sünnitad, kui järjekorras seista ei jaksa. Selline suhtumine tekitab viha ja kurbust. Isegi siis, kui saad iga kuu korraliku summa lapsehooldustoetust. Südamevalu ja pettumuse äraostmiseks sellest rahast ei piisa.

Ometi ei pea see nii olema. Kes on näiteks Lõuna-Euroopas ringi reisinud, teab hästi, kui lapsesõbralikud on sealsed inimesed. Võhi­võõrad naeratavad su beebile ja teevad juttu. Jonnihoo korral ütlevad sulle toetava sõna ja püüavad lapse tähelepanu mujale viia, mitte ei vaata põlastavalt su “täiesti kasvatamatut põngerjat”. Suuremates kauplustes on “eri­vajadustega” inimestele eraldi kassad, kuhu tavalised poodlejad tõepoolest ei lähe, ning pikemates järjekordades lubatakse sind alati ette.