Poiss on sünnist saati üsna palju nutnud ja olnud väga tundlik. Käisime temaga titeeas ka neuroloogi juures, kes mingit probleemi ei näinud. Vahepeal on ta ülimalt armas, loov, nupukas ja ülielav, kuid siis jälle kergesti ärrituv ja äärmiselt kangekaelne. Poiss on nimelt jõudnud faasi, kus pidevalt lipsab üle huulte “ei taha” virina saatel: “ei taha süüa”, “ei taha magada”, “ei taha riidesse”, “ei taha emmet”, “ei taha issit”, “ei taha, et päike looja läheb” jne.

Jonn võib kerida vaat et pea mitmekümne­minutiliseks karjumishooks. Oleme viimase puhul proovinud eri variante, hoidnud näiteks last süles, et ta saaks end turvaliselt välja elada. Tavaliselt ei lõpe see hästi, sest ta vehib käte ja jalgadega ning läheb veel rohkem endast välja. Samuti olen tõstnud ta rahulikult teise tuppa ja öelnud, et kui jonn ära läheb, tuled tagasi. See päädib tavaliselt sellega, et ta karjub end hüsteeria äärele. Jonni tuleb ette ikka mitu korda päevas, päris karjumishoogusid vähem, aga siiski häirivalt tihti. Lasteaias jonni väga pole, sest seal on palju lapsi ja põnev, kodus on ta ainus laps.

Suurim mure on, et lapse jonnihood ajavad meid juba mehega tülli, sest närvid on kõigil viimseni pingul. Mina üritan olukorda lahendada nii, nagu mina oskan, tema nii, nagu tema oskab. Väsinud peast ei tule alati parimad lahendused pähe ja lõpuks kähvame teineteisele keset seda kisa ja pärast vaikime solvunult. Mina üldiselt ei kannata pikalt lapse kisa, mees laseks tal kauem karjuda. Tagatipuks tundub üldse lihtsam ühekaupa last hoida – nii näib õhkkond rahulikum.

Pereterapeut Triin Kahre:


Sinu kirjast saan aru, et olete mehega esimest korda lapsevanemad ja teie laps on jõudnud arengus mina-ise-etappi. See tähendab, et ta on hakanud end teadvustama eraldiseisva inimesena, kel on oma tahtmised ja soovid, mis sageli ei ühti vanemate omadega või lapse enda võimete ja oskustega. Ta tõrgub ja tahab ise otsustada. Ta tahaks paljude asjadega ise hakkama saada, kuid ei tule veel kõigega toime. Ebaõnnestumine põhjustab pettumust, mistõttu võib ta minna raevu, visata mänguasju, karjuda või hakata nutma. Ta üritab end vanematele selgeks teha just oma arengule kohaselt. Ta lihtsalt ei oska teisiti.

Mõnikord juhtub, et lapsel on keelde ja käske nii palju, et ta väljendabki jonniga protesti piirangute vastu. Vahel on vanema ebakindlus ja ärevus see, mis tingib sagedasemaid jonnihooge. Igal juhul ei maksaks last tema tundetormiga üksi jätta, vaid pigem talle tundeid tagasi peegeldada, näiteks: “Sa oled kurb, sest sa ei taha magama minna. Tahaksid veel mängida.” Ühest küljest annab see lapsele märku, et tema tunded on lubatud, teisest küljest seda, et teda on mõistetud. Nii on tal kergem rahuneda.

Kui oled kursis lapse arengu eri etappidega, mõistad lapsega toimuvat paremini. Paraku ei tähenda see automaatselt, et oskad kõigega hakkama saada. Kuigi sinu kirja põhjal võib tunduda, et abi vajab laps, siis eelkõige vajavad siin abi lapsevanemad, kes saavad selles vanuses last aidata ja toetada. Ja mitte ainult last, vaid ka teineteist, mis on tegelikult veelgi tähtsam.