Nutikalt, nagu lapsed ikka, laob Lydia mu suunavat küsimust ootamata kõik letti: “Tead, ema, mida ma kõige rohkem tahan?” “Ehk hobust?” – “Nojah, hobust ka. Aga ma tahan veel kardiautot, kukke ja ATVd.” – “Või nii! Aga kui sa saaksid valida vaid kahe vahel, kumma võtaksid – kardiauto või kuke?” Laps mõtleb hetke ja loobub siis mõttes kardiautost kuke kasuks. “Aga kui sa saaksid valida ATV ja kuke vahel, kumma võtaksid?” ei jäta ma pinnimist. Lydia mõtleb kauem. “Võtaksin ATV,” kostab kahtlev vastus. Päris oma kukest oleks ikka väga raske loobuda, aga põnevad mullusuvised mälestused ATV-lõbust ei anna rahu.

Tagasi alguses

Sel suvel saab aasta sellest, kui jätsime hüvasti oma Prantsuse-eluga. Pikalt püüdsin leida välist kinnitust, et ka pärast suhte purunemist on mõistlik sellele veidralt kalliks saama hakanud, ent siiski võõrale maale lastega edasi jääda. Aga mida ei saabunud, oli müstiline kinnitus jäämise vajalikkuse kohta, nii et pärast mõnda kahtlemise ja vastupunnimise kuud naasime kolmekesi Eestisse. Teadmatus, mis saab edasi, oli nii suur, et mõistus loobus edasise elu parimates huvides kõike selgitada püüdmast. Lõpuks ometi!

Kohe, kui elu oli põrgatanud mind pallina ühest Euroopa otsast teise, Alpidest soise maa lamedale piirile, juhtus rabajärve peegelduses aga midagi, mida ma ise mõistan selgitada vaid tehaseseadete taastamise paralleeli kaudu. Minu lugu oli äkitselt alguses. Selles alguses, mis on kõikide isiklike alguste ees. Tuleb naine. Ühelt poolt. Libistab end vargsi rabakuldsesse vette. Raba pilgutab korraks igat oma sadat veesilma. Raba piiril kõrguvad kuused ja jändrikud männid koolduvad pilkumisel ripsmetena kaasa. Rabaveest tuleb Tüdruk. Naine. Ema. Istub kivile ega pane tähelegi hetke, mil tema suult libiseb rabavette ammu pakitsenud küsimus. Kuhu ma suundun? Milliseks oma lugu kirjutada?