Lapse teadmistes pole mõtet kahelda, leivakotis ongi viilutatud leib. “Aga kuidas ta juba selliseid peensusi teab?” jään võileiba järades mõtisklema.

“Jah, nemad lasteaias ju lõikavad, kleebivad ja voldivad ning räägivad sekka saksa keelt, sellal kui minu keeleäpp õpetab mulle, kuidas hotellituba broneerida, Brandenburgi väravateni teed küsida ja muud mitte väga iga­päevast,” proovin end lohutada. Laps on 30 tundi nädalas saksakeelses lasteaias, mis on minul vastu panna? Heal juhul pool tundi päevas keeleõppe­äpi toksimist ning lihtlauseid poes ja kohvikus.

Naiivselt eeldasin Berliini kolides, et küll see keel mulle lennult, justkui iseenesest külge hakkab. Tühjagi! Algul tundus, et ühiskontoris tööl käies saksa keel tuleb, aga ei aidanud ka see. Kõik toimetasid vaikselt omaette ja pigem oli kõikjal inglise keelt kuulda.

Lasteaias mentorõpetaja

Kui Lee kolmesena Berliinis lasteaeda läks, ei rääkinud ta sõnagi saksa keelt. Lasteaias oli küll mitmekeelseid lapsi, kuid last, kes saksa keelt üldse ei oskaks, polnud siin varem nähtud. Tütre mentorõpetaja – igal õpetajal on ses lasteaias viis last, keda ta tähelepanelikumalt jälgib – haaras olukorral huviga sarvist. Ta hakkas uurima ja õppima, kuidas sellise lapsega käituda, et ta kohaneks võimalikult valutult.

Meie suurim hirm last uude keelekeskkonda tuues oli, et muidu rõõmsameelne ja avatud laps muutub kinniseks ja nukraks, langeb stressi või on vahel hoopis vägivaldne – et kui sõnadega ei saa, lähevad käed käiku. Õnneks hakkas tütar kiirelt lasteaiaga kohanema, ilma suuremate tagasilöökideta.

Esimestel päevadel proovis tütar lasteaias eesti keeles hakkama saada. Nähes, et see ei aita, jäi ta vaikseks. Vahel mänguhoos hõikas: “Vaata, vaata!” ja eks ta selle peale tähelepanu pälviski, millest tekkis segadus: näe, saavad ju küll aru, vaatavadki! Kuid enamjaolt oli ta vait. Selline vaikus kestis mitu kuud, millele järgnes teiste kordamise periood. Algul kordas ta üksikuid sõnu, siis juba lauseid.

Ühel õhtupoolikul jooksis õpetaja mulle õhinal vastu: “Lee hakkas rääkima. Ta ei korranudki täna teiste öeldut, vaid ütles täitsa omal algatusel: “Ich auch, ich auch!”” (“Mina ka!”) Õpetaja rõõm oli suur. Ilmselgelt tundus see talle isikliku saavutusena. Ja eks oligi! Selline “erivajadusega” laps nõuab esialgu omamoodi lähenemist ja täit tähelepanu. Päris algul kirjutas õpetaja seinale kümmekond eestikeelset väljendit koos saksakeelse vastega, juhuks kui Leed on vaja enne õueminekut pissile saada või uurida, ega tal külm või janu pole. Lasteaias tuli kasutusele ka uus keel – kehakeel. Nii õpetajad kui ka lapsed võtsid appi miimika, et end üksteisele arusaadavaks teha.