Ilmselt pole kellelegi üllatus, et iga armastus­lugu on erinev: mõni armub esimesest silmapilgust, mõnel kulub kiindumiseks aastaid. Maailmas on tuhandeid armastuslaule ja -lugusid ning kõik on kordumatud, ehkki mitmed neist pakuvad äratundmist paljudele. Samuti on laule ja lugusid emaarmastusest. Milliseks kujuneb aga sinu suhe lapsega, ei saa nende lugude põhjal ennustada. Minul kulus oma lapse armastama hakkamiseks pea terve aasta.

Eriliste emotsioonideta rase


Olin kuulnud enne rasedaks jäämist ilusaid, emotsionaalseid ja säravaid lugusid sellest, kuidas juba päris beebiootuse alguses on naine tulvil õnnehormoone ja tunneb end maailma kõige erilisemana. Suur oli mu üllatus, kui esimene rasedus ei toonud kaasa ühtegi head emotsiooni, vaid ainult väga suure iiveldus- ja ehmatavalt halva enesetunde. Ma ei suutnud mõelda muust kui sellest, et sooviks ainult leevendust ja normaalset enesetunnet tagasi. Esimene lapseootus katkes teisel kuul.

Kümne kuu pärast õnnestus uuesti beebi­ootele jääda ning seekord püüdsin vähem kurta ja mõelda sellele, kui halb mul on ja kuidas ma seda kõike ei taha. Pidasin just oma tõrjuvat hoiakut esimese raseduse katkemise peamiseks põhjuseks. Peagi andis iiveldus järele, kuid erinevalt paljudest teistest tulevastest emadest ei jõudnud ma raseduse lõpuski päris ema­tunneteni. Olin lihtsalt aktiivne ja rahulik rase ilma eriliste lisaemotsioonideta.

Olin kuulnud, et paljud emad kogevad ülevoolavat armastust, kui laps esimest korda rinnale pannakse. Ei saa öelda, et sünnitus minugi jaoks tundetu või tuim sündmus oleks olnud. Pärast paari tundi kasvavaid valusid, mis minust lõpuks ka hääle välja pigistasid, oli kolme tugeva pressiga laps käes. Tundsin end kangelasena, et sellega hakkama sain. Sünnitusasendi tõttu ei näinud ma aga last kohe ja mu esimene mõte oli hoopis: “Miks ta ei nuta? Kas kõik on korras?”

Tal oli minust ükskõik


Kui tütar mu rinnale pandi, ei järgnenud mingeid erilisi emotsioone, pigem olin isegi veidi jahmunud: mu laps nägi ootamatu välja. Olin miskipärast arvanud, et ta on blond nagu mu abikaasa, aga ta oli hoopis minu moodi tõmmu ja tumedapäine. Lisaks vaatasime lapse isaga mõlemad, et ta paistab imelik välja. Ma polnud vist kunagi näinudki vastsündinud last ja arvasin ehk naiivselt, et ta on rõõsa ja naeratav nagu paarikuune. Paraku on vastsündinud hoopis verised, sinakad ja veidi loperguse peaga.

Välimusega harjumine ei võtnud siiski kaua, ehk mõned tunnid. Ta oli oma! Samas nii eemalviibiv. Kulub mitu nädalat, enne kui saad lapsega pilk­kontakti ja ta naeratab, seni on ta justkui mingis omaette maailmas. Aga mina? Kuidas temaga koos olla ja suhestuda, kui ta vastu ei suhtle?

Peagi hakkasin end tundma üksiku ja lõksus­olevana. Lapsel olid vajadused, peamiselt toidu ja läheduse järele. Olin nagu elav lutipudel, kes ei pääsenud välja ja kel polnud kontrolli oma keha üle. See oli nii uus ja võõras tunne, eriti kuna see, kelle heaks end ohverdasin, ei vaadanud mulle isegi otsa, suhtlusest rääkimata. Tal oli minust justkui ükskõik, nii et sageli muretsesin, kas ta hakkab mind üldse kunagi armastama või jääbki alati kalanäoga otsa vaatama.