Oma tõetera selles kindlasti on, aga mul õnnestus hiljuti jääda haigeks nii kapitaalselt, et olin viis päeva täiesti siruli maas. Kõik see algas klassikaliselt. Öösel magasin kehvasti ja päeva peale tekkisid külmavärinad. Robert soovitas mul ennast kraadida, kuid tõelise eesti naisena ühmasin, et pole siin mingit haigust, lihtsalt vähe maganud ja väsinud. Eks see on ka tõsi, et juba üle poole aasta pole ma saanud tervet ööd järjest magada, ent kui ma juba mitu tundi värisenud olin, andsin alla ja nõustusin end kraadima. Ja siis pidin ka Robertile ausalt üles tunnistama, et ei rohkem ega vähem kui 38,5 kraadiklaas näitab.

Kogu haigus arenes pidurdamatu hooga ning järgmiseks päevaks olin nii läbi, et ei jaksanud püstigi tõusta. Esimest korda Magda olemasolu jooksul pidi Robert kogu maja­pidamise ja lastega seonduva täiel rinnal üle võtma. Hommikul ärkama, kõik söötma-jootma, koristama, mängima, kussutama ja seejuures veel minu eest hoolitsema. Kuigi ta saab koduste ülesannetega väga kenasti hakkama, oli mul ometi selle olukorra ees hirm.

Aga ta oli vapper. Pärast esimest ööd, kus ta pidi Magda pärast ärkama, oli ta muidugi hommikuks näost loppis ja unine. Tuli välja, et laps togib ja üldse ajab teda iga liigutusega üles (nagu ma seda ise ei teaks). Siiski leidis ta endas jõudu edasi tegutseda. Paar korda kogu selle aja jooksul nägin Roberti silmis ka tõsist tüdimust. See ehmatas mind natuke ja haige peaga kujutlesin juba stsenaariumi, kuidas Robert pärast mu tervenemist asjad pakib ja teatab, et alustab üksi uut elu. Õnneks ei jõudnud ma selle mõttega liiga tõsiselt harjuda, sest taipasin, et samasugust ilmet näeb tema minu silmis päris tihti, sest 24/7 laste eest hoolitseda ongi kohati üsna tüütu.