Ja ka mitte selles, et kelgud meie auto peale ei mahuks. Iva peitub hoopis faktis, et meie lemmiktuubipark on Tartu Lumepark ja kelkudega pole sel mäel midagi teha. Park on tuledes särava Eesti Rahva Muuseumi vahetus läheduses. Õnneks ja õnnetuseks on see ka poiste tädi kodu lähedal. Et me sealt Tartus olles korduvalt mööda sõidame, oleks minust naiivne arvata, et me vähemalt korra seal kinni ei pea ja tuubitama ei lähe. Seega ei tee ma katsetki poega veenda, et võtame kelgud kaasa ja läheme Kassitoomele… Olgu pealegi, lumi on lastega peres õnn ja rõõm ning mul pole südant ühtki sellega seotud asja neile keelata!

Kuuene Georg ei kõhkle hetkegi ja tuhiseb ka kõige järsematest nõlvadest tuubiga alla. Ta on loomult pigem alalhoidlik, kuid mäel see ei avaldu, sest punnakas tuubis on turvaline. Kiirusmõõtja rajal näitab ligi 40 km/h ja mina pigistan ausalt öelda silmad kinni, ent valuline grimass venib mu näole sellest hoolimata. Georgile tundub tuubisõit eriti põnev pimedas, nii et lumevalgetel õhtutel ei pea pelgama, et päev kaob käest ja mäele ei jõua. Lisaks on park muidugi korralikult valgustatud.

Tõsi, neljane Tormi esimesel korral tuubisõidust keeldus. Talle tundus liug liiga uljas ja pöörane. Omavahel öeldes hingasime õega, kellega koos seal poistega olime, kergendatult, sest kumbki meist pole eriline adrenaliinikütt. Ja kui väiksem poeg oleks palunud emmal-kummal meist temaga tuubis kaasa sõita, oleksime plindris olnud. Laugematel radadel on nimelt lubatud üht eelkooliealist last tuubis sõites süles hoida. Suuremate laste ja järskude nõlvade puhul on see aga rangelt keelatud.

Kuigi – Tartu Lumepark on just sellepärast meie suur lemmik, et seal on väikelastega väga turvaline. Radu on palju, on näha, kus ja kuidas need lõpevad, ning rajaäärseid ei äärista puud. Osa radu on laugemad ja sobivad hästi kõige väiksematele (või emadele!). Meie ümber on palju peresid, kus lisaks lastele tuhisevad tuubidel rõõmuga mäest alla ka emad ja isad ning mõned päris pisikesed kelgu-ekstreemsportlased üksi.