“Maal memme juures on kaks kassipoega! Memme tahtis võtta ühe kassi, aga kaks vennakest kallistasid nii kenasti, et memm võttis mõlemad!”

Vaat niisugune uudis.

Jesse istub ja naeratab. Kaks kassipoega! Kaks vennakest, kes kallistasid nii kenasti, et tulid kahekesi koos memme juurde elama! “Millised nad on? Mis nad seal teevad? Kus nad elavad, kas toas? Kas minu voodi all äkki?” mõtleb Jesse.

Emme naerab. “Triibulised on, ja aina mängivad. Muud memme ei öelnud. Ahjaa, nimesid memme alles mõtleb. Praegu on nende nimed Tsiitsu ja Miitsu, ja võib-olla need ongi nende nimed, aga võib-olla tulevad muud nimed ka. Varsti oleme maal, küll siis näeb!”

Varsti, varsti oleme maal! Küll siis näeb! Millal on varsti? Kaks päeva veel!

Ja nüüd Jesse kiheleb ja kibeleb ja muudkui mõtleb kahe kassipoja mõtteid. On nad kollase- või hallitriibulised?

“Vaat ei teagi, mina ise arvasin kohe, et kollased,” ütleb emme. Ja Jesse mõtleb, et ju nad on kollased jah. Sest tema ka kohe mõtles, et kollased. Aga kui nad on hallid, siis on nad ikka armsad. Või äkki on üks kollane ja teine hall?

Memmel ei ole sellist telefoni, millega saaks pilte teha ja teistele saata. Memmel tegelikult ei olnud üldse telefoni, ta ütles, et mis telefon, kui midagi on, saab ju naabrite juurde kõndida ja sealt helistada. Aga siis käskisid teised inimesed memmel osta endale telefon, igaks juhuks, sest alati ei ole naabreid kodus. Nüüd on memmel väike nuppudega telefon, aga memme ei kasuta seda peaaegu mitte kunagi, sest ta muudkui toimetab õues ja telefon on toas sahtlis. Ja nüüd on tal seal veel kaks kassipoega! Kas nad elavad toas või õues, ah?