“Ilmekas nägu teeb suurema osa tööst,” kinnitab Janne Oja (29), kaheksa-­aastase Martti ema. Pealtnäha ei erista teda teistest miski, kui, siis see, et ta on erakordselt rõõmus ja särtsakas. Kuid tema emakeeleks on viipekeel. Janne on nimelt vaegkuulja, mis ei takista tal elamast tegusat ja täisväärtuslikku elu. Naine õpib Tallinna Tehnika­kõrgkoolis kinnisvara korrashoidu, on ETV2 viipekeelsete uudiste toimetaja ja kuulmispuudega inimeste kinnisvaramaakler. Tal on armastav elukaaslane Madis (35) ja peagi sünnib perre teine laps.

Oma esimesest rasedusest kuuldes oli naine algul ehmunud ja segaduses. Esiteks oli tal veel käsil keskkool. Teiseks, kuulmisprobleem on tihti pärilik. Janne ema on kuulja, isa kurt, tema õde kuulja, ta ise kurt. Nii keerles loomulikult ka naise peas küsimus: kas mu laps hakkab kuulma?

“Iga kord, kui kuskil oli müra, hakkas beebi kõhus keerlema ja endast märku andma. Kuigi ka lapse isa on kurt, tundsin, et poeg siiski midagi kuuleb, ja lootsin, et see on tõsi. Natukenegi. Tahtsin, et mu laps saaks teada, milline on linnulaul ja kuidas kõlab muusika,” meenutab Janne, kes oskab suhelda ka kõnekeeles, kuid kellega seekord vestlesime neti teel.

Kehtestan end silmadega

Janne rasedus kulges hästi, ent lõppes esile­kutsutud sünnituse ja viimaks keisrilõikega. “Veed tehti lahti, aga ka 21 tunni möödudes polnud emaka­kael piisavalt avanenud, mistõttu arst otsustas keisri kasuks.” Lõpuks oli beebi käes ja ühtlasi ootas ees ka tõehetk: kas ta kuuleb? Järgnesid üle poole aasta kestnud uuringud, mis päädisid vaegkuulja diagnoosiga. Janne tundis kergendust – poeg kuuleb vähemalt midagigi! Martti jalad hakkavad tatsuma, kui keegi muusikat mängib.

Kui uurin võhiklikult, mis on vaegkuulja ja kurdi vahe, selgitab Janne püüdlikult: “Mu elukaaslasel on kuulmislangus 100–110 dB ja pole kahtlustki, et teda saab kurdiks nimetada. Kurt ei kuule üldse, aga tajub vibratsiooni, näiteks autos muusikat kuulates bassi. Inimhäält või linnulaulu jälle mitte. Minul ja mu pojal on kuulmislangus 60 dB, me mõlemad oleme vaegkuuljad ja õige natuke kuuleme, madalaid hääli paremini kui kõrgemaid. Kuulmis­aparaadi abil kuulen ka mingil määral inimkõnet.”

Hoolimata rõõmust uuringu tulemuste üle, saabusid noore naise pea kohale murepilved. Pisipoeg oli vaevu aastane, kui Janne ja ta tollane elukaaslane mõistsid, et nad ikka ei sobi kokku. End ühtäkki üksikvanema rollist avastanud Janne pani poja lasteaeda ja keskendus tööle. Alustuseks sai ta lattu komplekteerijaks, siis tehasesse kuulde­aparaate kokku panema ja edasi reklaamitöökotta.