Põlvalanna Helena Liiv (29) elas tütar Kirkeliisiga (1,5) paari kuu eest läbi kogemuse, mis oli nii ehmatav, et lõppes haiglas ja lõi ema emotsionaalselt täiesti rivist välja.

“Olime mu vennal külas – kõik oli korras, lapsed mängisid. Kirkeliis jooksis teistega mööda koridori, kui äkki kukkus tasasel põrandal pikali ja hakkas hetkeks nutma. Kui läksin last lohutama, oli ta kägaras maas, nägu põrandasse surutud, kuid häält ei teinud. Võtsin ta sülle, ent tütar oli ikka hääletu. Ta nägi välja, nagu tahaks nutta, kuid ei hinganud. Sattusin paanikasse,” meenutab ema.

Helena mõtles, et kuna laps oli äsja toidulauast tulnud, läks talle midagi kurku. Sestap viskas ta tütre üle enda jala ning hakkas teda seljale kopsima, sellal kui vennanaine helistas kiirabisse. Paraku koputused ei aidanud. Kirkeliis ei hakanud hingama, vaid vajus täiesti süldiks, silmad pahupidi.

Kiirabi seitsme minutiga


“Viimases hädas tõmbasin lapse püsti ja instinktiivselt lükkasin talle näpud kurku,” jutustab Helena. “Seepeale tundus, nagu oleksin midagi ta kurgust alla lükanud. Igal juhul hakkas Kirke­liis hingama... Algul nii tasa, et vaid mu vend kuulis, kuid see rahustas mind natukenegi. Haarasin tütre sülle ja palusin, et ta kas või midagi piuksataks, kuid tulemusteta. Laps oli teadvusetu.”

See kõik oli kestnud viis minutit, kui laps lõpuks vaevukuuldavalt häält tegi ning ärkvele tuli, ise loid ja väsinud. “Kiirabi saabudes ehk seitse minutit pärast väljakutset hakkas Kirkeliis lohutamatult nutma. Kiirabiautos teel Põlvast Tartusse ta magas ja täielikult toibus alles haiglas,” meenutab ema.

Esiti kahtlustasid arstid Kirkeliisil epilepsiahoogu, kuid peagi lükkasid selle kahtluse ümber. Lapsele tehti põhjalikud vereproovid ja nad saadeti haiglast koju sõnadega, et tõenäoliselt oli tegu nutukrambiga.