Laste sünnijärjekorrale on omistatud erinevaid mõjusid. Üks seisukoht kõlab nii: vanim laps pärib vanemate ambitsioonid, teine ema valu, kolmas on nähtamatu, neljas mässaja ja viies kordab vanemate mustreid. On üsna möödapääsmatu, et esimesed on tõesti rohkem rambivalguses, aga vanemate unistuste vankri ette võivad sattuda ka kõik ülejäänud. Eriti kui nad peaksid veel ema-isaga sarnanema. Tõenäoliselt hakkad last suunama asjade juurde, mis sind ennast köidavad, kus oled saavutanud edu või kus oled hoopis põrunud. Sinu mini-mina on justkui uus võimalus täita oma unistused ja ambitsioonid.

Traditsioonidel on samuti oluline koht. Kui suguvõsas on kõik olnud arstid (see on ju geenides ja tavasid peab austama!), saab maimukesest mõistagi arst. Kergesti tekib eeldus, et lauljate lapsed oskavad ja tahavad lauda, näitlejate omad näidelda jne. On ameteid, mis vanemate meelest tagavad vajaliku sissetuleku. Kellel leib ei lõpe kunagi? Ikka arstil ja juristil.

Ja kui juba laste elu paikapanekuks läks, siis milline on sinu meelest kõige õigem suhte­mudel? Hetero, abielus, kindlasti lapsed! Haridus? – Kõrgem! Milline on tulevane kodu? Maja, kaks autot ja kõik pühad veedame koos...

Kas see pilt näeb juba välja nagu sinu enda elu või see, mida sina soovinuks? Kuna meie endi kogemus on meile kõige lähemal, ei sea me tihti oma valikuid kahtluse alla isegi siis, kui oleme nende otsas õnnetud, läbi põlenud ja depressioonis. Eeldame, et laps jagab meiega samu väärtushinnanguid ning arusaamu elust ja toimetulekust.

Hirm tuleviku ees

Suur hulk vanemaid on kannustatud ka hirmust, et kui nad kõike õigesti ei tee, võib laps nende süül jääda elu hammasrataste vahele. Nad teavad, et elu pole täiuslik, ent see ei takista neid üritamast vastupidist tõestada. Seepärast virelevad paljud kehvas suhtes ja lükkavad lahutust edasi, arvates, et muidu määratakse laps mittekestvate suhete nõiaringi. Las õpib parem, kuidas kannatades elada!

Et varem pole meil lastekasvatuses olnud nii palju infot kui praegu, tekib juurde uusi hirme ja ambitsioone: kasvatada oma lapsi veatult. Kardetakse, et iga eksimusega kaasnevad meeletud tagajärjed. Ärevad vanemad vajavad üha enam teaduslikke tõendeid ja juhendeid, selle asemel et kuulata iseennast ja usaldada sisemist tarkust.

Laste karastamine tulevikuks, mis on ajendatud hirmust, pole midagi uut siin taeva all. Seda praktiseeris juba sajandi eest hoolega USA psühholoog John B. Watson. Tema nõuanded olid täna­päevastele aga risti vastupidised. Ta soovitas hoida lastega emotsionaalset distantsi, mitte neid kallistada (!) ja hommikul tervitada kättpidi. Watson oli veendunud, et vanemad määravad oma lapse käekäigu ja kuna “päris maailmas ei saa lapsed ühiskonnalt lohutust ega tröösti”, tuleks neid karmiks reaalsuseks ette valmistada. Tema enda laste käsi ei käinud sellise kasvatusviisi juures kõige paremini – neljast kaks tegid korduvaid enesetapukatseid. Vaid üks neist suutis tänu pikaajalisele teraapiale lapsepõlvetraumad seljatada.