Kuidas ma igatsen suve soojust ja rammestavat pehmust, millest osa ka mulle paratamatult üle kandub!

Lapsed on mul muidugi üsna intelligentsed ega lähe üht vana nõida tolle halvematel hetkedel liialt surkima. Tulevad lagedale pigem peenekoelisemate sõnumitega. Näiteks noorem tütar, kuuene Suvi, kirjutas vana-aastaõhtul paberile uue aasta manifesti, mis oma armsatel varesejalgadel algas lausega: “Et emme enam kunagi ei pahandaks.”

Kaheksane Lydia edastab oma sõnumid viisil, mis on ühtviisi lummav ja sügav ning paneb kuuldud sõnu ikka ja jälle tõsiselt vaagima. Siiski on temagi soovid nii ausad ja mõistetavad, et nõiatujus ja talveväsimuses ema ei solvu. “Emme, viiul meeldib mulle palju rohkem kui sina,” sõnastas ta ükspäev otsustavalt oma lõpuni mõeldud mõtte.

Olin kuuldud väitega kohe nõus. Võib ju itsitada võrreldamatute kategooriate sissetoomise üle, aga kas pole selles võrdluses tegelikult iva sees? Eks ongi muusika, mida laps viiulimängu kaudu armastama on õppinud, palju meeldivam kui üks ekslik inimene, ema. Eriti ema. Muusika on kui sõber, kui viis, kuidas minna ringiga mööda ebameeldivatest hetkedest ja inimestest.

“Emme, mitu aastat on jäänud, kuni ma olen täiskasvanu?” uuris vanem tütar ühel teisel korral. Selle ootamatu küsimuse taga oli huvi täpse matemaatilise arvutuse abil paika panna, kui kaua peab veel ootama, kuniks ta saab välja kolida ja oma elu peale minna.

Vaatan seda väikest ninatarka, mõtteid ja tundeid pungil täis inimesehakatist ja soovin, et näeksin korrakski päriselt tema sisse. Juba ammuilma meeldib talle pidada oma rahaliste seisude kohta arvet ja eri ametite palgaülevaateid küsida. Korraga ei tundu uskumatu mõte, et tegelikult paneb ta juba raha kõrvale oma esimese korteri üüriks.