Kui mul 41. rasedusnädalal kell kuus hommikul ebaregulaarsed valud algasid, mida dušš ei leevendanud, teadsin, et varsti on minek. Paar päeva varem olin saanud saatekirja minna sünnituse esilekutsumisele, et mitte last üle 42 nädala kanda. Järgmisel ööl läkski asi tõsiseks. Tuhud käisid kümneminutiliste vahedega ja mu keha puhastus. Istusin tualetis ja püüdsin oigeid tagasi hoida. Abikaasa Roland (31) magas, ta ei saanud nagunii midagi teha. Kell kaks öösel ajasin ta üles, et suund Keilast Tallinna võtta. Pool tundi hiljem jõudsimegi haiglasse, kus mul mõõdeti 6 cm avatust. Saime otse sünnitustuppa!

Veetsin suurema osa ajast duši all, mis ainsana pisut tuhusid mahendas. Nii kui välja tulin, et mehega juttu rääkida, naasin kiirelt, kuna valu oli meeletu. Ämmaemand käis iga paari tunni tagant palatis meid kontrollimas.

Kell kaheksa hommikul töötajad vahetusid. Uus ämmaemand tuli avatust kontrollima ja avas looteveed. See oli valus ja ebamugav. Istusin WC-potil, kui tundsin midagi teistsugust. Ma pole siiani kindel, kas need olid pressid või mis, aga palusin mehel ämmaemand tagasi kutsuda. Ta soovitas mul pukile ronida. Proovisin algul seal pressida, aga see ei õnnestunud. Mul oli ebamugav ja ma ei leidnud kuidagi head asendit. Kahekesi aitasid nad mind voodile külili. Seal olid valud nii tugevad, et võttis silme eest mustaks.

Emakast ilma?

Pressisin siis, kui ämmaemand ütles, kuna ma ise presse ei tundnud. Midagi ei toimunud! Õige pea oli tuba arste täis. Lapse pähe pandi andur, et tema seisundit kontrollida, ning arstid rääkisid keisrist. Korraga kuulsin: “Lapsel on ebamugav ja sa pead pressima.” Tegin, mis suutsin, ikka ei miskit! Olukord kiskus kriitiliseks. Alles hiljem sain teada, et emakakael polnud täielikult avanenud ja laps oli sünnitusteedes väga halvas asendis.

Pressisin ja pressisin, lõpuks saadi beebi vaakumi abil kätte ja asetati mu rinnale. Vaatasin teda – ainult must peanupp paistis – ja mõtlesin, kui karvane ta on, täielik väike pärdik! Sellest sai hiljem ka meie ahviaastal sündinud lapse üks hüüdnimedest... Küsisin mehelt, kas ta näeb, kas laps peale karvasuse ilus ka on. Mees kinnitas läbi õnnepisarate, et on küll. Minu mehine eesti mees, kes hoiab oma tundeid muidu endale, nuttis õnnest! Mõelda vaid, meie kaks tegime selle pisikese.

Mõni hetk hiljem ütlesin mehele, et laps libiseb mu pealt maha, tee midagi. Mees oli ähmi täis, arstid võtsid minult ja lapselt teki pealt ning nägime, et ta oli mind täis kakanud. Isegi mu põsed olid kakased! Laps võeti kaaluda ja puhastada.