Niikaua kui Jesse ennast mäletab, niikaua mäletab Jesse vanaema peenart.

Tegelikult on memmel palju peenraid. Memme majas ärgates vaatab Jesse kõigepealt välja sealt aknast, mis on tema voodi juures. Aknakardin on kollasetäpiline, punaste lilledega. Tavaliselt paistab aknast päike, memme maja keldriluuk ja lillepeenar. Kui memme maja aken on lahti, siis tuleb sealt sisse igasuguseid lõhnu ja hääli ja muidugi mõni kärbes ka. Kui memme maja aken on kinni, siis on liiga igav, sest mitte midagi ega kedagi uut sisse ei tule, aga kärbsed on nagunii toas ja sumisevad ringi. Nii et Jessele meeldib: las olla memme maja aken ikka lahti.

Akna juurest õuest paistab valgete õitega põõsas. Seal põõsa all saab natuke põõsaonni mängida. Seda tuleb mängida kummargil või pikutades, sest muudmoodi sinna põõsa alla ei mahu. Vahel ronib Jesse kohe hommikul ärgates aknast välja ja läheb oma põõsaonni pikutama. Vahel jääb Jesse seal isegi magama, aga tavaliselt ei tule see välja. Hommikuti ei tule Jessel üldse magamine hästi välja, mitte kusagil. Sest kärbsed ju segavad! Tulevad ja lendavad ja kõditavad. Igal hommikul!

„Kikka kiremisega harjub ära, too ei sega üldse. Aga vaat see sunnik kärbläne!” ütleb memm ka. „Mina juba vana inemine, aga ikka pole kärbläsega ära harjunud! Ikka aina ajab une ära!” Memme kutsub kärbest kärbläseks, see on selline maakeel.