Peres võiks olla kolm last, olen ma alati mõelnud. Kolmandat last ootama jäädes olingi väga õnnelik, aga ei teadnud veel, mis mind ees ootab. See viimane plaanitud rasedus oli mulle kõige raskem. Sain teada, mis on üheksa kuud kestev iiveldus ja kõrvetised; seljavalu, mis ei lase magada; neli korda öösel WCs käimine; sügelev nahk; krampidele lisaks rahutud jalad. Pärast neljandat kuud ootasin vaid, et jõuaks kätte päev, mil ta sünnib, et läheks ometi kergemaks. Oleks ma siis teadnud, mis mind veel ees ootab!

Esimene oletatav sünnituse tähtaeg läks mööda – muidugi olin pettunud, et midagi ei toimunud. Mitu nädalat oli juba kõhus ebamugav tunne, torkis ja pitsitas, lootsin, et iga hetk on minek. Kuid ma ei olnud ka üllatunud, et beebi veel ootab, sest kaks eelmist last, Laura (10) ja Mia (4), sündisid 42. rasedusnädalal.

Eelmise aasta novembri lõpus, 40. (+ 4) rasedus­nädalal oli mul ämmaemanda aeg, mil pidime arutama haiglasse esilekutsumisele minekut, kui sünnitus ise ei alga. Öösel tundsin iiveldust ja jubedat nõrkust, käisin WC vahet ja lõpuks ütles mees, et jääksin parem alumisele korrusele, mis ma ikka trepist üles-alla käin. Istusin diivanil, sest magada oli nagunii võimatu, No-spa ei leevendanud seekord spasme üldse. Kell oli siis juba viis hommikul, kui väga tugevad valud hakkasid. Mõtlesin, et täna vist lähen sünnitama, ei jõuagi arsti vastuvõtule. Pidasin endamisi plaani, et 7.30 viime lapsed ära kooli ja lasteaeda ning siis ise haigla poole. Eelmised sünnitused kestsid alates lootevee puhkemisest 10 tundi ja rohkem – tundus, et aega on veel terve päev!

Valud läksid tugevamaks ja kell 6.15 järje­kordselt vetsu joostes tulid veed. Täiesti rohelised! Siis tekkis mul paanika ja meil hakkas kiire. Panime lastele ruttu riided valmis ning vanaema tööks jäi nad lasteaeda ja kooli viia. Autosse kõndida oli väga raske ja valus, püüdsin meenutada, kas tõesti nii varases sünnitus­staadiumis olid ka eelmiste lastega nii hullud valud. Mäletasin, et nii jubedad kokkutõmbed tulid alles vahetult enne sünnitust. Õues oli muidugi väga libe, pidime arvestama kuni tunniajase sõiduga Koerust Rakverre. Olime vahest viis minutit sõita saanud, kui ütlesin mehele, et nüüd mul hakkasid pressid. Hoidsin telefoni käes, aga kiirabi numbrit valida ei suutnud, nii valus oli! Mees helistas ise ja kiirabi püüdis teda juhendada, mida selles olukorras edasi teha.