Margot Voronovski (31) on krutskeid täis pisipoja Mikaeli (2 a 10 k) ema.

Emotsionaalse inimesena on ta harjunud oma tundeid kohe ka välja näitama. Nii ei jää pojal tähele panemata, kui emme on väsinud, pulbitseb energiast ja on rõõmus või kisub tal hoopis nutuvõru suunurki alla.

“Varem käitusin instinktiivselt, kuni paar aastat tagasi õppisin Gordoni perekoolis, kuidas oma tundeid õigesti välja näidata ja kirjeldada,” räägib Margot, kes peab tundetarkust lapsega sideme loomisel üheks tähtsamaks võtmeks. Kui poiss viskab pudrulusika suure kaarega maha, nii et pool kööki on putru täis, ei torma Margot enam, nutt suul ja lapp käes, kaost likvideerima. Selle asemel üritab ta pojale selgitada, mis tundeid see temas tekitas. “Ütlengi, et olen kurb, kuna pean tema järelt koristama,” toob ta näite.

See ei tähenda, et ta hoiaks tundeid vägisi sordiini all. Eks praegugi tekib olukordi, kui tahaks täiest kõrist karjuda “Mida sa teed?!”, aga siis haarab ta sõnal sabast, võtab lapse sülle, kallistab ja küsib hoopis rahulikul häälel: “Mis juhtus?” Seda ka siis, kui endal sees keeb. “Järje­pidevalt harjutades on see võimalik,” muigab ta. “Tegelikult saan ju aru, et lapse “pahandus” on üldjuhul kantud tähelepanuvajadusest, asjade loopimine segadusest ta sees ja vingumine, et kahvel on vales asendis, väsimusest.”

Libastumised paratamatud


Siiski pole Margot suutnud alati hoiduda libastumisest. Emotsioonid löövad sagedamini üle pea siis, kui ta on lapsega üksi ja väsimus võtab võimust. “Kuna töötan kodus osalise koormusega sünni ja imetamise tugiühingus projekti- ja kommunikatsioonijuhina ja olen lapsega pidevalt koos, tekib päris palju olukordi, kus poja piire katsetab või naljaviluks peenratäie lilli üles kakub. Olen vahel siis ikkagi ka nutma puhkenud.”

Margot ei üritagi sel juhul lapse eest pisaraid varjata. Üldjuhul reageerib poeg rahulikult, öeldes: “Emme on kurb ja nutab.” See viib Margotil nutuhoo kiirelt ära ja edasi saab ta juba rahulikult selgitada, mis teda kurvaks tegi. Enamasti tuleb seepeale poeg teda kallistama ja lohutama.

Mehega koos olles on niisuguseid olukordi lihtsam ennetada. “Mul on väga toetav abikaasa Stanislav (31), kes tuleb kohe appi, kui olukord hakkab kontrolli alt väljuma. Saan siis “vägede” rahuliku juhatamise talle üle anda,” sõnab Margot, lisades, et vahel juhtub ka vastupidi, s.t tema võtab mehelt olukorra lahendamise üle.