Mis siis täpselt juhtus? Millal otsuseni jõudsite? Mis põhjusel teie teed lahku läksid? Mis saab teie lastest? Kelle juures nad elama hakkavad? Mis on olnud parim teie kooselu jooksul? Mida on abikaasa teile inimesena juurde andnud?

Hulk ootuspäraseid ja viisakaid küsimusi. Eks igaüks elab oma elu ja teeb oma tööd. Kes läheb lahku, kes peab sellest kirjutama, kes mõlemat. Mina kuulun kummalisel kombel tollesse kolmandasse kategooriasse.

Nimelt potsatas mu kirjakasti üks iselaadi küsimus, mis teistest “miks teie abielu lõhki läks?” päringutest erines: kas jätkate kolumnide kirjutamist ajakirjas Pere ja Kodu? Ehk siis: kas nüüd, mil teil enam peret ja kodu pole, suudate pere ja kodu teemal tõsiseltvõetavana mõjuda? See viimane on muidugi minu tõlgitsus. Jumal teab, mida nooruke reporter tegelikult silmas pidas. Äkki tundis siirast huvi mu professionaalse karjääri vastu, mina aga omistan tema küsimusele ründava tooni.

Eks tõlgitsemine ja teise inimese lausetele oma tähenduse omistamine olegi meie suuremaid probleeme. Minu kolm abielu on tuksi keeranud just see. Arvan, et tean jube täpselt, mida teine inimene tunneb ja mõtleb. Enamgi veel – ainult mina tean, mis ta tegelikult õnnelikuks teeb. Ma loon oma isikliku õnnelik-oleku-reeglistiku ja kui mu pereliikmed minu reeglite kohaselt õnnelikud näivad, siis nad ka on. Kõigile märguannetele, et reaalsus võib vastupidine olla, reageerin oma tähenduse omistamisega. Ah, vingub niisama! Mida ta ründab, kas ta ei näe, kuidas ma pingutan? Ja nii edasi. Kuni edasi ei ole enam midagi.

Tõepoolest, mis pereekspert saab olla inimene, kes on mitu perekonda ära rikkunud? Keegi ei taha istuda lennukis, mille piloot on kolm korda maandumisrajast mööda laskunud. Sellist lendurit ei lasta kabiinigi. Mihkel Raud targutab aga Pere ja Kodu lehekülgedel edasi.