Mida rohkem selle teemaga pead vaevasin, seda rohkem tundsin ängistust mõttest, et isegi kui minule jääks selles diskussioonis õigus, pole sellest teadmisest mingit rahuldustunnet, kui teine osapool tunneb samas pahameelt, kurvastust või motivatsiooni kadumist.

See kõik juhtus muidugi vahetult enne suvevaheajale minekut, mil nii õpilastel kui ka õpetajatel oli sees juba vägagi suureks paisunud igatsus une ja vabaduse järele. Kauaoodatud suvine vabadus käes, vasardas peas ainus mõte: ei iial enam tagasi kooli – ma pole rohkemaks vastutuseks ja pingeks lihtsalt suuteline. Sõin aina rabarberikooki ja maasikaid, ja mõtlesin, kuidas ma enam iial ühtegi kooli ei lähe. Maasikad läbi, saabus vaikne lein. Mõistsin, et nüüd, mil suve parim osa on koos maasikatega möödas, saab järgneda vaid piinarikas ja paratamatu suve lõpu ning koolialguse suunas tiksumine.

Aga siis tulid herned. Ja murelid! Õigus, kuidas ma küll nende saabumise unustada võisin?! Lohutuseks oli ka suve rammus keskosa, mis silitas oma suitsurääbiselõhnaliste sõrmedega läbi mu meresoolaste juuste ja innustas, et paljugi on veel tulemas. Ent jonnakalt, ühes käes suitsurääbis, teises arbuusiviil, kordasin suveroiduses iseendale (nagu meelde­tuletuseks või nii): ei iial enam kooli ega tööd.

Siis võtsime end abi­kaasaga kokku ja ehitasime vana lauda ümber väikese kanala. Teisel pusimise õhtul, kui kipakas aed oli valmis ja pikk päev juba hämardumas, sõitsime taluhoovi noorte kanadega. Need neli noort kana ja kaks kukke said täiesti ootamatult meie teise suvepoole parimateks sõpradeks.

Samal ajal kui kanad sirgusid, valmisid vargsi mustad sõstrad ja vaarikad. Ja oi kui magus on neid vanaema aias korjata ja lõhkemiseni sisse ajada! Kes üldse kooli välja mõtles, pahurdasin siiski omaette, olles üllatunud, et mina, kes ma kooliajast ilma eriliselt heade mälestusteta läbi tulin, olin end korraga mässinud kahekordsesse võrku, käies seal nii lapsevanema kui õpetajana.

Värsked soolakurgid ja väike tikker, suvi aina kestis, tehes seda mõnel päeval ühe viivu ja väldates teisel lõpmatult. Juulikuise kella sekundiseier, metsmaasikas, loovutas koha mustikatele ja nende tõttu ei tahtnud metsast enam välja tullagi. Ja kes ja millal korjas esimese kukeseene? Seen on ilus tegelane küll, ent kooliprotest minus elas edasi. Ei mingit kooli enam, anun ennast. Elan nüüdsest hoopis nagu Pipi, seilates kartmatult elumerel. Lapsed õpetan ka väikesteks piraatideks. Mehele meisterdan pärast suuremat lahingut alla puujala. “Unusta ära! Mina tahan kooli!” teatab Lydia, see kolmanda klassi tüdruk armutult mu revolutsioonilisi plaane purustades.