“Joost” – võib lugeda väikeste modellide seljas olevatelt särkidelt. Pisut kannatamatu lastekamp ootab Kuldnõela moeshow lava­tagu­ses oma korda. Olen ilmselt üks esimesi show’ga mitteseotud inimesi, kes lava taga asjatades noortebrändi Rebellionaires hullutavaid rõivatükke näeb. Need on loonud Xenia Joost. Avastan end romantiliselt spekuleerimas: kas särgikirjas peitub ka tänu abikaasale, kellelt Xenia selle nime on saanud?

Xenia on olnud andeka tegijana moepildis justkui alati, pikka aega Ivo Nikkolo pea­disainerina. Viimastel aastatel on tema lennukaar aga saavutanud ootamatud kõrgused: ta on vedanud omanimelist moebrändi, teinud presidendiprouale vabariigi aastapäeva vastu­võtupeo kleidi, loonud Vietnamis moodi, mida esitlevad Aasia tippmodellid 400pealisele publikule – teisel pool lava 200 abitöötajat! Ja nüüd siis hunnik ägedust nende laste seljas.

Sööst ei saa olla juhuslik. Ilmselgelt on asjasse segatud anne, töö, ambitsioon. Aga mitte ainult. Tippe ei vallutata üksi. Tegijatel on võimsad taustajõud. Eriti, kui oled kõige tipuks ka ema. Xenial on Jürgen (36). Joost.

Kuidas te Xeniaga tuttavaks saite?

Minu õde ja Xenia olid klassiõed ning tutvusime kooli aastapäeva ballil, kuhu õde mind tookord kaasa kutsus. Xenia esines seal, laulis ja saatis end kitarril. Pärast pidu võtsin nad auto peale ja sõidutasin koju. Siis ütlesin Xeniale kuldsed sõnad: “Homme näeme!” Pärast seda ei möödunud mitu kuud päevagi, mil me ei näinud. Suvel asus Xenia tööle Tallinna, kuhu ma ka ise järele suundusin. Järgmisel aastal elasime siis mõnda aega kolmes linnas korraga: mina õppisin Rakveres info­tehnoloogiat, Xenia Tartu ülikoolis maalikunsti ja samal ajal EKAs moekunsti. Me justkui käisime koos koolis, veetsime palju aega kooliruumes, koolitööde tegemine oligi meie võimalus koos olla.

Kuidas see koos koolis käimine siis välja nägi?

Ma päris loengutes kaasas ei käinud, aga Xenial oli palju praktilisi töid vaja teha, portfooliot koostada. Tihti tulin Rakverest pärast loenguid tema juurde praktikaklassi, aitasin teha mingit tööd ja sõitsin hommikul tagasi Rakverre. Tegime koos pildistamisi või aitasin ehitada midagi, näiteks oli vaja lõigata vineeri­tükki augud, enne showsid miksisime koos muusikat kokku. Ma isegi olin modell ühes Xenia esimestest showdest. EKA lõpu­aktusel tulid üks õppejõud ka mulle lõpetamise puhul õnne soovima ja oli üllatunud, kui ütlesin, et mina ju ei lõpetanud seda kooli.

On sul see hetk meeles, kui otsustasite, et loote pere?

Jaa, väga täpselt. Sõbrad Mihkel ja Kaja said lapse. Istusime kohvikus. Nad andsid mulle beebi ja lutipudeli, et annaksin talle süüa. Sel armsal hetkel kujutasin end väga selgelt ette isana.