Võimalik, et see ime oli lihtne statistika, mille kohaselt osa lapsi suudabki gaasivalu ära petta. Õnnetul kombel ei tähenda koolikuvaba elu veel elu rahuliku unega. Lastel on arusaamatu kalduvus unega võidelda ka siis, kui objektiivsed põhjused selleks puuduvad. Ameerika koomik Bill Murray tviitis hiljuti: “Armsad päevauned, andke mulle andeks, et ma lasteaias teie suhtes selline tõbras olin.” Täpselt nii ongi. Olen üritanud Mirjamile mitu aastat seletada, et magamine on mõnus. Suureks kasvades ei jõua ta ära kiruda, et lasi lapsena käest kõik võimalused pool päeva maha põõnata.

“Tuleb aeg, mil sa ainult unistad magamisest,” manitsen tütart igal õhtul, aga kasu ei mingit. Ta ei jää magama, tee või tina! Üritame teda meeleheitlikult väsitada, hoiame jõuga päev otsa üleval, sunnime õhtul mitu tundi värsket mereõhku sisse hingama, vannitame temast viimasegi energiaraasukese välja, aga ei – kui saabub magamineku aeg, on ta värske nagu pühvel ega taha Une-Mati-nimelisest mehest midagi kuulda. Ta laseb meil talle sobivad magamamineku rituaalid – nukuteater ja muu – ära teha, kuid istub siis voodis nagu jonnipunn, kes pikali lükates kohe istuli tagasi põrkab.

Joosep pole parem. Intellektuaalset vestlust ja kõiki tuntud veenmistehnikaid ei õnnestu tema peal katsetadagi, sest ta ei saa veel eesti keelest aru. Küll saab ta aru, et magada on mõtet päeval ning ööd on mööda voodit ringi ronimiseks ning oma tillukeste näppude issile ja emmele kõrva toppimiseks. Mida rohkem me Liinaga närvi läheme, seda tundlikumalt registreerivad tema tundlad, et midagi on valesti. Ja kui midagi on valesti, siis tuleb nutta. Tuleb täiest kõrist röökida, nii et alumine naaber mulle järgmisel hommikul seda postkastide juures ei jäta mainimata.