Kuus ja pool aastat tagasi sündis mu esimene laps – tõeliselt ilus tüdruk, terve ja igati tubli. Kolm päeva haiglas möödusid õnnesoovide ja tuduva beebi imetlemise tähe all. Ometi juhtus nii, et viimasel arstlikul kontrollil tundus mu laps arstile kuidagi kahtlaselt jumekas. Ehkki ma tol hetkel arsti sõnu täpselt ei mõistnud, ei lähe need mul kunagi meelest. Meid lubati küll koju, kuid juba järgmisel hommikul pidime minema tagasi kontrolli, andma vereproovi ja seisma silmitsi hirmuga, mis osutuski tõeks – tuli tagasi haiglasse minna. Bilirubiini näit minu tütrekese kehas oli lubatust kõrgem ja pidime alustama foto­teraapiaga. Nendel päevadel valasin oma esimesed murepisarad värske emana.

Ka Maire Pavlov (26) oli sunnitud koos pojaga bilirubiini pärast pikalt haiglas olema. Ryan sündis 2016. aasta detsembris viis nädalat enne­aegsena. Arst märkas poisi juures teatavat kollasust, ehkki proovide järgi oli kõik justkui korras. Kolmandal elupäeval tõusis bilirubiini tase beebi organismis aga järsult kõrgele, mistõttu pandi ta 24 tunniks päevitama.

Tegelikult polnud vastsündinu kollasuse mure Mairele päris võõras. Ka tema esimene laps, tütar Sharon (3) oli pärast sündi tava­pärasest jumekam, kuid siiski mitte nii palju, et oleks vajanud ravi. Sellegipoolest oli pojaga haiglas olek emale emotsionaalselt raske: “Olin haiglas üksi ja kodus ootas tütreke, kellest ma polnud varem kordagi rohkem kui vaid mõned tunnid eemal olnud.” Emale tundus, et beebil on seal lampide all nii paha olla – silmad kaetud ja nii üksi! Tagantjärele ta küll muigab, et tõenäoliselt asi nii hull siiski ei olnud, sest lampide all on vastsündinul ju soe ja mõnus magada. Oma pikki unesid katkestas pojake vaid selleks, et süüa.

Pärast beebi ööpäevast päevitamist sai Maire oma last juba süles hoida, kuid koju neid siiski veel ei lubatud. Arstid tahtsid veenduda, et bilirubiini tase on püsivalt madal ega vaja enam sekkumist. Ilmselt oleks ema ja last veelgi pikemalt haiglas hoitud, kui Maire poleks väga koju kibelenud. Ta sai arstiga kokkuleppele, et käib beebiga vereproovi andmas. Ühekuuselt oli Ryan veel ainult kergelt kollakas ja näidud olid normis. Praegu kasvab poiss mühinal.

Maire on arstidele õigeaegse sekkumise eest tänulik: “Kes teab, mis oleks võinud juhtuda, kui seda ühte päeva lampide all poleks olnud,” ei taha noor ema mõeldagi. Kui ta varem uskus, et imiku kollasus on tingitud mõnest haigusest või on vanemad midagi valesti teinud, siis nüüd ta teab, et see võib juhtuda igaühega.