Endise viljandlasena olen Viljandi järve äärest mööda Trepimäge üles linna jalutades mõelnud kordi ja kordi, kes küll on need õnneseened,­ kel võimalus nautida uhkest ajaloohõngulisest, väikese lossi moodi häärberist imelist järvevaadet ja juua hommiku­kohvi maja hiiglaslikul terrassil!

Ja nüüd olen ma ise seal – külas Viljandi ühel rõõmsamal ja ühtehoidvamal perel, naudin koos nendega pühapäevast hommikukohvi ja maiustan perenaise küpsetatud pannkookidega.

Varajane ärkaja Kadri

Kell on 10 hommikul. Viljandi alles ärkab eelmise õhtu hansapäevade melust, aga Kadri (36) toimetab toa ja aia vahet juba ligi neli tundi – ikka terrassilt otse trepist alla aeda ning sama teed tagasi tuppa, et pere ärkamise ajaks tuua näiteks peenramaalt kimbuke murulauguõisi vaasi. Meespere – Martin (32) ja Joosep (3) – on silmad alles tunnikese eest lahti löönud, sest pannkoogilõhn hakkas siis vaikselt magamistuppa imbuma.

“Tavaliselt ärkan ma kell 6. Mulle meeldib üksinda vaikuses toimetada ja kooke küpse­tada, Martinile jälle meeldib pühapäeviti kauem magada,” teatab Kadri kohvi rüübates. Pühapäevased pannkoogid on puhtalt pere­naise pärusmaa ja küpsetada ta armastab, ainult et pärast Joosepi sündi juhtub seda ajanappuse tõttu varasemast palju harvem.