“Ja nad ei kandnudki sarvedega kiivreid?” küsib Kevin (9) veidi pettunult, kui meie giid Marleen Soosaar näitab talle sarve, mis lastele tuttav multifilmide ja koomiksite viikingisõdalaste kiivritelt. “Ei kandnud. Sarved rippusid neil hoopis vöö küljes, viikingid kasutasid neid joomiseks.” Poistele tuleb üllatusena seegi, et viikingid ei olnudki alati sõdalased. Retkedel käisid vahel ka naised, lapsed ja noorukid, retk ise ei tähendanud sugugi ainult röövkäiku, vaid ka lihtsalt kaubareisi.

Kui meie poistekamba vanim liige tõttab otsejoones uudistama sõjariistu – odaotsa, ahelaid, kilpi ja mõõka –, siis nooremad, Jesper (7) ja Luca (7), jäävad imetlema viikingipaati. Nad teavad, et viikingid olid osavad laevaehitajad ja meresõitjad. Tõsi, näituse sissekäigu juures olev uhke purjekas Eik Sande ei ole siiski pärit viikingi­ajastust, sest originaal valmis üle tuhande aasta tagasi ja maeti koos kahe teise paadi ja muude esemetega suure Gokstadi laeva sisemusse.

Poisid kuulavad, suud ammuli, kuidas viikingid kasutasid suuri laevu sageli hauakambritena, kuhu maeti surnutega koos ka kõikvõimalikke esemeid: ehteid, münte ja relvi. Matmiskombeid oli mitmesuguseid – olid nii laibamatused kui ka põletusmatused. Viimase puhul põletati surnu koos laevaga ära ja tuhk kaevati maasse.

Meie osavate näppudega poisid kaevavad puute­tundlikul ekraanil välja matuselaeva ega suuda kuidagi uskuda, et maa alla sellist varandust maeti. “Milline raiskamine!” hüüab Luca, kuid jääb mõttesse ja küsib siis: “Aga kas seda varandust võiks veel kuskilt maa alt leida?” – “Alles mõni aasta tagasi leiti Saaremaalt Salme külast viikingite ajastust pärit laev ja väiksemaid esemeid tuleb praegugi vahel välja,” vastab Marleen.