Nelja-aastase Simona ema Maarja Luik (34) on pidanud söömatusest kokku kukkunud tütre viima ka EMOsse tilgutite alla. Simona on väga tundlik: talle ei meeldi määrdunud käed ja riided, valjud helid ja ere valgus. Kõige enam annab tundlikkus märku aga toitumisel. Tütre selektiivne söömisprobleem on sensoorne iseärasus, mis tähendab, et laps on väga tundlik toidu tekstuuri, lõhna, värvi ja maitse suhtes.

Kuigi imikueas oli tüdrukul hea isu ning lisatoiduga alustamine läks ladusalt, siia veidi üle 11 kuu vanuselt keeldus Simona päevapealt kõikidest toitudest peale rinnapiima. “Arst arvas, et ju on ealine ja mööduv toidustreik. Keelas muretseda ja soovitas esialgu järjekindlalt lisatoitu pakkuda, alles siis rinda. Toitainete pärast muretsemiseks polevat põhjust, kuni laps rinda saab ja on alla aasta vana,” meenutab ema.

Nutune protest lisatoidu peale aga aina süvenes. “Õnneks leppis laps rinnaga, aga söömissagedus oli minu jaoks väga kurnav. Oli tunne, et ta ongi vaid rinnal,” räägib Maarja. Simona küsis pidevalt süüa, aga tegelikult midagi sööma ei nõustunud. Ema otsis abi lastearstilt, kes soovitas: kui laps pakutavat toitu ei söö, siis mitte anda ka rinda ning oodata, kuni tal kõht tühjaks läheb. “Teadmatusest nii toimisingi. Asi lõppes hüsteerias ja näost valge lapsega EMOs tilgutite all, minul samal ajal meeletu piimapais.”

Hädaabinõuna sõitis Maarja toitumis- ja imetamisnõustajate soovitusel vanema lapsega nädalaks reisile. “Minu eemalolekul hakkas Simona taas sööma kooritud värsket kurki, leiba, Ella’s Kitcheni rohelise pakiga tuubitoitu ja Hapsi,” sõnab ema. Kui ta koju tagasi tuli, beebi rinda enam ei nõudnud. “Toidusaaga aga ei lõppenud. Lisandusid lapse tihedad ja pika kuluga haigestumised viirusnakkustesse. Olin mures ja kergelt juba paanikas.”

Samal ajal läks Maarja õppima toitumisnõustajaks, tänu millele tekkis laiem arusaam toitumisest ja organismi toimimisest üleüldse, samuti sellest, kuidas tütart aidata. “Lisaks eri toitude pakkumisele hakkasin Simonale Hapsi sisse puu- ja juurvilju, marju, seemneid, pähkleid ja kaerahelbeid lisama ning Hapsi keefiri või maitsestamata jogurtiga lahjendama. Esialgu tegin smuuti vaid ühe lisandiga, vaikselt suurendasin selle kogust ja kui protesti ei tulnud, siis lisasin muudki,” kirjeldab Maarja. Segu tuli alati Hapsi pakki tagasi valada.

Igaks päevaks eri pannkook

Kuni teise eluaastani oli tütre toidulaud väga piiratud. Ainsa sooja toiduna lisandus pannkook, mida Simona sõi täiesti jahtunult. “See andis mulle võimaluse kasutada pannkoogitainas kaera-, toortatra-, kinoa-, speltanisu- ja mandlijahu. Lisan ka püreestatud porgandeid, õunu, pirne, kõrvitsat.”