“Suusatama!” olen ette elevil. Koos kolme lapsega – ­Alpidesse! See on ilmselt kõige kallim reis, mille olen kunagi ette võtnud. Seepärast olen poole aasta jooksul sisemonoloogides jõudnud plaani nii kahetseda kui ka ennast korrale kutsudes seda heaks kiita. Mul on kujutlus, kuidas suusareisid võiks olla hobi, mis pakub meile ühiseid mälestusi ja mõnusaid elamusi. Mis aga veelgi tähtsam – annab põhjuse koosolemiseks ka siis, kui lapsed on teismeeas ja vanemadki. Pole mingi kunst vedada endaga reisile kaasa tittesid, kuid kuidas saada arvuti­ekraani tagant kätte teismeline? Mis võiks olla 20- või 30aastase huvi ­veeta aega koos emaga? Nii olengi mõelnud välja suusareiside triki. Väikestele lastele on see vaimustav seiklus, suurematele aga võimalus tegelda asjaga, mis neile meeldib. Kõrvaltegelasena käib sellega kaasas ajaveetmine koos emaga. Isa meil nimelt ei fänna suusatamist.

Mul on lastega ühiste suusareiside ümber terve maailm kokku mõeldud, mis seostub riivamisi sellegagi, et uuringute järgi pole meie lapsed koolis õnnelikud, küll aga on nad targad. Psühholoogilt abi otsimise loos räägime, kuidas põnnide muresid tasub lahti muukida. Väike semu võib enda peas hullu sõlme valmis punuda ning on selle lahtiharutamise eest veel suurenagi tänulik.